"Sinu jaoks kultuurilinn, valge mees!"

Brisben siis. Nagu enne sai öeldud, siis järgmiseks peatuseks Brisbein (Brisben, Brisbane, Brisbin, Breezben -linna tegelikku nimetust on ajaloolaste ja kuulsate teadlaste sõnul võimatu selgeks teha). Jõudsime ilusti bussi-rongiga kohale, otsisime kaardi peal oma gotelli aadressi üles ja... sõitsime täiesti valesse kohta. Kaklesime kodututega natuke, küsisime juhiseid ja sõitsime lõpuks oma kohta. Tänava nimi oli Brookes Street ja nagu Brizbani, on ka seda tänavanime (või peaks ütlema tänavanimetust) võimalik mitut moodi kirjutada ja see ahv kes meile teed juhatas alguses, lasi pekki. A pole hullu, jõudsime kohale ilusti. Toas oli üks suur voodi, muidu väga viisakas korter, kõigi mugavustega (k.a. vees lahustuv kiirkohvi, duššimütsid (võtsime endale), seebid - täismäng)

Nagu meil hotellidega joppas, asus see ka hiinalinnas (vist) või selle piiri peal. Kõik poed ümberringi olid aasia poed, aga mitte ühtegi pilu. Ei tea.. Me nägime purjus aborigeene ja see oli ka enam-vähem kõige lähedasem aasiaadile. Ega tegelikult rohkem inimesi oma linnaosas ei näinudki. Ainult masinad.



Kuna jõudsime gotelli suht õhtul, siis ei viitsind midagi teha. Otsustasime natuke planeerida ja mõelda, et mida järgmine päev teha. Otsisime otellis üles selle seina kus virmade broshüürid on. Võtsime sealt julgelt mingi 30 erinevat brožüüri, igat ühte mitu (mis sa siis arvasid, et aint ühe? ei, nagu ikka venelasele kohane, tasuta ju saab). Nagu ka arvasime, oli 99.8 % nendest brožhüüridest täielik saast. "Juu kamm sii Austraalia suurimat zebra head!!!" "Inviteishõn juu kamm wats insaid shop zät häs bouss klõuthes ja toit in de seim ruumis!!" Mõtlesime juba, et tuksis, peab terve järgmise päeva aborigeenidega kaklema, a siis Ancsh leidis ühe veinitehase broschüüro. See asus aint väikse puraka maad Brisbenist väljas ja mõeldud-tehtud. Õhtul oli telekast Simpsonid.

Andreas läks uuris kohe asja, et kuda me sinna veinitehasesse saame, mis kell tuurid on, mis moosipalli sees on (ei seda me juba tegelt teame kuskilt varasemast). Tuli välja, et hommikul kell 11 on tuur, maksab 20 kohalikku kulli või siis on variantus võtta 2000 dollariline tuur. Tahtsime kohad 2000 dollarilisele kinni panna, aga see oli juba täis :( jama. 20 kulli ja kell 11 siis..

Kuna sinna oli ikka tükkmaad minna, ärkasime kell 7 üles ja sõitsime rongiga kuskile kohta ca. 1h, kust istusime mingi bussi peale, mis sõitis Tiskre 2 vahel veel tunnike ja hüppasime mingi ostukeskuse juures maha. Meil reaalselt ei olnud õrna aimu ka kus me olime ja kas see oli õige koht. Mingi Richard ütles, et "minge sinna, vist". hakkasime taksisti otsima, sest bussiga ega rongiga sinna istandusse ei saa. 20 minutit otsisime taksot, no ei ole! Eriti kammija, isegi takso peatuses ostukeskuses pole ühtegi. Krdi kes sõidab taksoga kolmapäeva hommikul kell 10.45?? Kesse on? Näita mulle seda venda! Lõpuks nägime ühte taksot, karjusime, lehvitasime ja vend tuli meie juurde, istusime sisse julgelt, karjusime juba aadressi talle (sest kiire oli) kui vend küsis, et kas Catherine'i nimele. JAA! Noo ilus, nüüd ei jõuagi tuurile ja päev on raisku läind. Aitäh, Anatooli! Mõtlesime, et tagasi pole ka mõtet enam minna, nii kaugele juba tuldud ja otsustasime ise veinitehases ringi vaadata. Otsisine telehvooni, tellisime omale taksisti ja sõitsime veinitehasesse.

Teel sinna nägime tee kõrval hoiatussilte, et ettevaatust teel võivad olla wallabiid või koaalad. Küsisime taksisti käest, et "kle kas tegelt ka võib näha neid vendi lihtsalt siin tee ääres jalutamas?" vend vastas (kusjuures ka eesti keeles) et jep, kui me piisavalt Õnnega kokku oleme määritud, näeme mõlemat. normaalne! Jõussime veinitehasesse ja lendasime igaks-juhuks ressepshuuuni ja küsisime, et ega me äkki poole pealt tuurile ei saa minna. Piff vaatab meid nagu lolle turiste ikka ja ütleb, et "kuulge, tuur algab kell 12, teil aega. lollid". Väga hea, karma (et aborigeenidega kaklesime ju?!). Kuna 30 minsa oli aega, läksime kõrvale bushi et koaalasid ja kängurusid leida. Ühe kummiku leidsin. kõik.

Tuurile minnes selgus, et me oleme ainukesed inimesed! päris hea, individuaalne värk. bossi elu. tegime kohe nalja tuuripiffile, et me ostsime terve tuuri välja, kuna mei ei saand sellele kallile pileteid. hehe. tuuripiff oli Elizabeth, 25 aastane (äkki?) ja vääääga tšill. Näitas meile veinitehast kõigepealt. tehase nimi oli SIRROMET ja selle on teinud mingi aussi miljonär, lihtsalt niisama, igavusest. Vend on ilmselt väga rikas mees, kuna nii leidliku, andeka ja tabava nimega ettevõtet pole kaua näinud - SIRROMET (mis on tagurpidi selle rikka ja targa ja leidliku ja tubli mehe nimi tagurpidi: T.E. Morris. USKUMATU!!!)

Vaatasime tehase üle ja saime teada kuidas veini tehakse (kes varem ei teadnud, siis austraalia veine tehakse väikeste koaalade ja väikeste känguruukeste verest. nad pannakse koos suurde tünni. mida armsamad loomad, seda kallim vein). tegelikult tehakse veini samadest asjadest millest rosinaidki - vaalapoegade silmadest.




Pärast tuuri tuli põnevam osa - maitsmine. Elizabeth küsis meie käest alguses, et kui palju me veinidest teame. kui ta meie valedest läbi nägi ja aru sai, et me ei tea tegelt mitte kooreüraskitki, ütles, et teeb meile põhjaliku koolituse, kõik veinid! nagunii oli see koht suht tühi ja tal oli äkki igav. See oli väga spets osa. proovisime ära ikka päris korraliku koguse erinevat veintsi ja igale ühele rääkis tädi loo juurde ka, et mis lõhn mingi veini juures on ja mida suu maitseb. tundub väga triviaalne asi, aga need vähesed meist, kes veini ka päriselt on maitsnud, teavad et väga raske on näppu peale panna maitsetele, lõhnadele. mitte näppu peale panna vajd öelda mis maitse või mis lõhn on. See maitsmine koos lobisemisega kestis üle pooleteise tunni, mille käigus me ostsime 6 pudelit head veini ja rääkisime kes me oleme ja kust tuleme. Elizabeth on ise tõeline maailmarändur ja ütles, et Eestisse minemine on tal kindlalt plaanis. Ta on juba pool maailma läbi sõitnud ja järgmine ots pidi tal olema rongiga läbi venemaa sõita! Edu!

Me küsisime Elizabethi käest ka, et kas siin päriselt võib ka koaalasid ja väikseid kängurusid näha ja ta ütles et täiega! Me ütlesime, et me pole veel ühtegi näinud, mis pani ta väga imestama. ta ütles, et davaj, ma viin teid istanduse bagiga loomi vaatama! ja nii oligi - maitsesime veinid ära, hammustasime kurki peale ja ta viis meid bagiga istanduse taha loomi otsima! väga spets oli, nägime mingi kümmet väikest kängurut (wallaby). koaalasid ei näinud, nad pidavat magama päeval. üldse pidid mõttetud loomad olema. hästi aeglased, laisad, söövad ainult ühte kindlat sorti eukalüpti lehti ja kui neid piisavalt ehmatada, siis nad jäävad haigeks ja surevad ära.

Veinid maitstud, istandus ja loomad nähtud, veinid varastatud, vahetasime piffiga kontakte ja panime tuld. Otsustasime, et meil oli väga spets päev olnud kokkuvõttes! Brischben on meie kultuurilinn. Solženitšeni sõnadega: "Eii pahaa!"

zaputõlniki golja i tolik