yeehaw!

-Täna, 134 aastat tagasi, sõitis SS Gothenburg Austraalia põhjakaldal karile
-110 aastat tagasi asutati Armeerikas Western Washington University
-33 aastat tagasi kuulutas Kuuba välja põhiseaduse
-66 aastat tagasi sündis kuulus Bulgaaria mägironija Hristo Prodanov
-2 aastat tagasi saatis Jaapan Maa orbiidile oma neljanda spioonisatelliidi
-Aasta tagasi astus Fidel Castro presidendi kohalt tagasi.

Need põhiasjad võiks selged olla! Aga sa võid päris kindel olla, et selle punase Ute'i omanik ei tea mitte midagi muud peale känguruudest ülesõitmisee, õlu, oma õe ja oma püssi. Niiet leidub ka siin ehtsaid hillbillisid. Osse on ka kusjuures.


Ossid ei tea seda ka, et Eesti Maa deklareeris wabadust oma
rahwastele. 91 aastat tagasi. Uraa-uraa! Võtan selle terviseks õhtul ühe klaasi coca-colat ja panen peale Olsen Brothersite uue plaadi. Soovikski siit saata tervitused bändile ja manager/fotograaf/trummarile, mis muutis 2000. aastal maailma muusikamaastikku olematuseni oma fenomenaalse Eurovisiooni võiduga. Nüüd on mehed tegemas fantastilist comebacki ning tuuritavad praegu Inglismaal. Soovin teile kõhutuult tiibadesse ja nael kõrva!

Tervitused Austriast!

Argor
Olsen Bros. Fännclub aseesimees
(Murki on esimees)

You from Ireland, eh?

Suorri, et ma varem ei kirjutanud midagi, pidin ee.. keskerakonna rahvahääletuse tulemusi võltsima. Mul on siin viimane nädal o-week(o nagu orienteišõn week) olnud, mis kujutab endast ametlikult uutele õpilastele mõeldud kohustuslikke infotunde ja ekskursioone hommikust õhtuni. Päriselt on see lihtsalt nädal aega joomist. Sürr.







Kämpus on meil mässiv! Kuskil oli kirjas, et 640 hektarit, mis on ca 1,3 Loksa linna(Loksa on 4.8 km2) ja majad on üsna hajali. Kahjuks. Sest ülikoolilinnak asub mäe peal ja selleks, et loengusse minna/jõuda, on vaja üle mäe ronida. 40 kraadises kuumuses. Oled ikka kindel? Kogu selle piraka ala täidavad ülikooli hooned, spordiväljakud, söökla, poed, üks baar jaa nagu ühele korralikule ülikoolile Austraalias kohane, on meil siin veini ja juustu tehas ka. Noh, niisama.

Tavaline maja (cottage'iks kutsuvad), kus õpilased kämpusel elavad on väike, ühe korrusega ja mahutab 8 inimest. Kõikides on täis-mugavused sees - telekas, igas toas külmik, konditsioneer, vesi, putukad. Ägedad majad, ümber majade on igast barbecue putkad, istumiskohad, võrkpalli väljakud ja värki. Päris rilääks mulje jätab. A minu maja ei ole seal. Mind pandi post-grad village'isse mis on põmts 4 maja kämpuse servas, teistest eraldi, kuhu tavaliselt pannakse täiskasvanud, magistrit õppivad inimesed. Ja mind. Meie majas elab 4 inimest, aga pindalalt on ta nendest tavamajadest 2x suurem. Siiani olen aint ühega kohtunud. Keegi tädi Sim, kes on pärit Malaisiast ja teeb ülikoolis mingit biokeemia uurimustööd.

Koht ise on täielik dszhungel (vähemalt minu jaoks) - väga palju erinevaid (karjuvaid) linde, putukaid ja gänguruusid. Need mehed ärkavad õhtul üles ja hakkavad ringi nuusutama. Mina tulin üks õhtu ee.. raamatukoguklubi kokkutulekult koju ja kottpimedas lendasin peaaegu ühele kängurule otsa. Ütleme nii, et püksid jäid enam-vähem puhtaks eks. Üleeile oli vannitoa akna taga Wolf spider, umbes CD plaadi suurune, karvane ämblik. Umbes nagu meil Eestis. Aga võib-olla mitte. Igastahes, pärast neid kogemusi otsustasin, et peab ikka kohalike käest üle küsima, et millisele ussile võib peale astuda ja millisele mitte. Mustad ja pruunid ussid on ai-ai, väikesed ämblikud on igaksjuhuks ai-ai ja kängurud võivad jalgadega päris kõvasti lüüa. Liiihtne!



Inimesed on siin lahedad, võtsid venelase ilusti vastu. Kuna mul on üsna imelik aksent, siis olen ma kas Iirimaalt, Kanadast, Lõuna-Aafrikast, keegi on Saksamaad ka pakkunud. Mai tea, mu meelest pole nende riikide stereotüüp-aksendid üldse sarnased. Igatahes, sellega saab aussisid proovile panna. Keegi pole veel Eestit pakkunud ja ma olen kindel, et ei pakuta ka. Mida ikka üks eestiläinen siin, pärapõrgus, teeb?! Tuleb välja, et leidub Eestlasi küll siin. Vähemalt semi-Eestlasi. Sain ühe tüübiga tuttavaks, kelle vanaema on Eestist pärit! Mees ise mudugi keelt ei räägi, kahjuks, aga äge siiski! Hõimuvend! Ja kõigil on siin hüüdnimed ka. Mind kutsutakse Estoniaks. Ühte sõpra Hong Kongist kutsutakse Serbiaks (riik). Pääsesin kergelt.

Mudu oleme see nädal alkoholi suhu pannud. Kohalik õllebränd on Tooheys (hääldad TUUIIS). Eestis oleks selle ekvivalen vast Saku Kuld. Mekib hää! Lisaks õlle suhupanemisele, tegid sõbrad eile mulle ja paarile väljamaalasele grilliõhta. Sõime loomulikult känguruliha. Väikse armsa känguru liha. Mis ausalt öeldes pole üldse paha maitsega. Üsna tugev ja täidlane maitse, natuke meenutab veiseliha, aga ta on veisest nätskem.



Nüüd esmaspäevast läheb kool lahti. Saab mu puhkus läbi. A põle hullu, siin kliimas on tunne, et kogu aeg on puhkus. Järgmine nädal, sõbrakesed, proovin siis linnast ja koolist törts kirjutada. Seniks, nägelemiseni!

Estonia

wassuppmahniggah?

Saatsin venna koju ära ja olen ise maandunud ülikoolilinnakus, väikese puraka teekonna kaugusel pealinnas, Ganberrast. Edasipidi saab siit blogosfäärist lugeda täpseid(väga täpseid) lühikirjeldusi minu loengutest, kokkuvõtteid loetud materjalidest ja muust jurast millega ma siin saarel kokku puutun. Stay tuned!

Kes veel põle siinsetest põlengutest kuulnud/lugenud, siis põmts viimase paari nädalaga on maha põlenud märkimisväärne osa Victoria osariigist Austraalias. Seal hulgas üle 800 majapidamise, suure hulga metsa ja põldu ja kohalikud räägivad, et hukkunud inimeste arv kerkib ilmselt üle 300, mis ületab eelmise Austraalia suurima katastroofi ohvrite poolest rohkem kui neljakordselt. Tänaseks on suurem osa põlengutest kontrolli all ja praegune ilm aitab kustutustöödele kaasa (täna terve päeva vihma sadanud). Kuigi põlengud on väiksel osal riigi territooriumist, elab kogu Austraalia rahvas sündmustele väga kaasa. Nädalaga on inimesed ohvritele annetanud üle $45 miljoni dollari (ca. 360 miljonit EEK'u), riideid, verd, kõike. Siinsed inimesed hoiavad väga kokku. Üks sõber ütles selle kohta naljatades, et "Ega polegi varianti, kui elanikkond on vangide järeltulijad, kõik peavadki kokku hoidma". Ritsbekk!

Lisaks sellele on täna Charles Robert Darwini sünnipäev. Kui ta poleks õnnetul kombel vanadusse surnud 73 aastaselt, oleks ta täna saanud 200 aastaseks! Ülikool näitab vilme ja tasuta saab süüa! Uraa!

Stay tuned!

elmo

"Sinu jaoks kultuurilinn, valge mees!"

Brisben siis. Nagu enne sai öeldud, siis järgmiseks peatuseks Brisbein (Brisben, Brisbane, Brisbin, Breezben -linna tegelikku nimetust on ajaloolaste ja kuulsate teadlaste sõnul võimatu selgeks teha). Jõudsime ilusti bussi-rongiga kohale, otsisime kaardi peal oma gotelli aadressi üles ja... sõitsime täiesti valesse kohta. Kaklesime kodututega natuke, küsisime juhiseid ja sõitsime lõpuks oma kohta. Tänava nimi oli Brookes Street ja nagu Brizbani, on ka seda tänavanime (või peaks ütlema tänavanimetust) võimalik mitut moodi kirjutada ja see ahv kes meile teed juhatas alguses, lasi pekki. A pole hullu, jõudsime kohale ilusti. Toas oli üks suur voodi, muidu väga viisakas korter, kõigi mugavustega (k.a. vees lahustuv kiirkohvi, duššimütsid (võtsime endale), seebid - täismäng)

Nagu meil hotellidega joppas, asus see ka hiinalinnas (vist) või selle piiri peal. Kõik poed ümberringi olid aasia poed, aga mitte ühtegi pilu. Ei tea.. Me nägime purjus aborigeene ja see oli ka enam-vähem kõige lähedasem aasiaadile. Ega tegelikult rohkem inimesi oma linnaosas ei näinudki. Ainult masinad.



Kuna jõudsime gotelli suht õhtul, siis ei viitsind midagi teha. Otsustasime natuke planeerida ja mõelda, et mida järgmine päev teha. Otsisime otellis üles selle seina kus virmade broshüürid on. Võtsime sealt julgelt mingi 30 erinevat brožüüri, igat ühte mitu (mis sa siis arvasid, et aint ühe? ei, nagu ikka venelasele kohane, tasuta ju saab). Nagu ka arvasime, oli 99.8 % nendest brožhüüridest täielik saast. "Juu kamm sii Austraalia suurimat zebra head!!!" "Inviteishõn juu kamm wats insaid shop zät häs bouss klõuthes ja toit in de seim ruumis!!" Mõtlesime juba, et tuksis, peab terve järgmise päeva aborigeenidega kaklema, a siis Ancsh leidis ühe veinitehase broschüüro. See asus aint väikse puraka maad Brisbenist väljas ja mõeldud-tehtud. Õhtul oli telekast Simpsonid.

Andreas läks uuris kohe asja, et kuda me sinna veinitehasesse saame, mis kell tuurid on, mis moosipalli sees on (ei seda me juba tegelt teame kuskilt varasemast). Tuli välja, et hommikul kell 11 on tuur, maksab 20 kohalikku kulli või siis on variantus võtta 2000 dollariline tuur. Tahtsime kohad 2000 dollarilisele kinni panna, aga see oli juba täis :( jama. 20 kulli ja kell 11 siis..

Kuna sinna oli ikka tükkmaad minna, ärkasime kell 7 üles ja sõitsime rongiga kuskile kohta ca. 1h, kust istusime mingi bussi peale, mis sõitis Tiskre 2 vahel veel tunnike ja hüppasime mingi ostukeskuse juures maha. Meil reaalselt ei olnud õrna aimu ka kus me olime ja kas see oli õige koht. Mingi Richard ütles, et "minge sinna, vist". hakkasime taksisti otsima, sest bussiga ega rongiga sinna istandusse ei saa. 20 minutit otsisime taksot, no ei ole! Eriti kammija, isegi takso peatuses ostukeskuses pole ühtegi. Krdi kes sõidab taksoga kolmapäeva hommikul kell 10.45?? Kesse on? Näita mulle seda venda! Lõpuks nägime ühte taksot, karjusime, lehvitasime ja vend tuli meie juurde, istusime sisse julgelt, karjusime juba aadressi talle (sest kiire oli) kui vend küsis, et kas Catherine'i nimele. JAA! Noo ilus, nüüd ei jõuagi tuurile ja päev on raisku läind. Aitäh, Anatooli! Mõtlesime, et tagasi pole ka mõtet enam minna, nii kaugele juba tuldud ja otsustasime ise veinitehases ringi vaadata. Otsisine telehvooni, tellisime omale taksisti ja sõitsime veinitehasesse.

Teel sinna nägime tee kõrval hoiatussilte, et ettevaatust teel võivad olla wallabiid või koaalad. Küsisime taksisti käest, et "kle kas tegelt ka võib näha neid vendi lihtsalt siin tee ääres jalutamas?" vend vastas (kusjuures ka eesti keeles) et jep, kui me piisavalt Õnnega kokku oleme määritud, näeme mõlemat. normaalne! Jõussime veinitehasesse ja lendasime igaks-juhuks ressepshuuuni ja küsisime, et ega me äkki poole pealt tuurile ei saa minna. Piff vaatab meid nagu lolle turiste ikka ja ütleb, et "kuulge, tuur algab kell 12, teil aega. lollid". Väga hea, karma (et aborigeenidega kaklesime ju?!). Kuna 30 minsa oli aega, läksime kõrvale bushi et koaalasid ja kängurusid leida. Ühe kummiku leidsin. kõik.

Tuurile minnes selgus, et me oleme ainukesed inimesed! päris hea, individuaalne värk. bossi elu. tegime kohe nalja tuuripiffile, et me ostsime terve tuuri välja, kuna mei ei saand sellele kallile pileteid. hehe. tuuripiff oli Elizabeth, 25 aastane (äkki?) ja vääääga tšill. Näitas meile veinitehast kõigepealt. tehase nimi oli SIRROMET ja selle on teinud mingi aussi miljonär, lihtsalt niisama, igavusest. Vend on ilmselt väga rikas mees, kuna nii leidliku, andeka ja tabava nimega ettevõtet pole kaua näinud - SIRROMET (mis on tagurpidi selle rikka ja targa ja leidliku ja tubli mehe nimi tagurpidi: T.E. Morris. USKUMATU!!!)

Vaatasime tehase üle ja saime teada kuidas veini tehakse (kes varem ei teadnud, siis austraalia veine tehakse väikeste koaalade ja väikeste känguruukeste verest. nad pannakse koos suurde tünni. mida armsamad loomad, seda kallim vein). tegelikult tehakse veini samadest asjadest millest rosinaidki - vaalapoegade silmadest.




Pärast tuuri tuli põnevam osa - maitsmine. Elizabeth küsis meie käest alguses, et kui palju me veinidest teame. kui ta meie valedest läbi nägi ja aru sai, et me ei tea tegelt mitte kooreüraskitki, ütles, et teeb meile põhjaliku koolituse, kõik veinid! nagunii oli see koht suht tühi ja tal oli äkki igav. See oli väga spets osa. proovisime ära ikka päris korraliku koguse erinevat veintsi ja igale ühele rääkis tädi loo juurde ka, et mis lõhn mingi veini juures on ja mida suu maitseb. tundub väga triviaalne asi, aga need vähesed meist, kes veini ka päriselt on maitsnud, teavad et väga raske on näppu peale panna maitsetele, lõhnadele. mitte näppu peale panna vajd öelda mis maitse või mis lõhn on. See maitsmine koos lobisemisega kestis üle pooleteise tunni, mille käigus me ostsime 6 pudelit head veini ja rääkisime kes me oleme ja kust tuleme. Elizabeth on ise tõeline maailmarändur ja ütles, et Eestisse minemine on tal kindlalt plaanis. Ta on juba pool maailma läbi sõitnud ja järgmine ots pidi tal olema rongiga läbi venemaa sõita! Edu!

Me küsisime Elizabethi käest ka, et kas siin päriselt võib ka koaalasid ja väikseid kängurusid näha ja ta ütles et täiega! Me ütlesime, et me pole veel ühtegi näinud, mis pani ta väga imestama. ta ütles, et davaj, ma viin teid istanduse bagiga loomi vaatama! ja nii oligi - maitsesime veinid ära, hammustasime kurki peale ja ta viis meid bagiga istanduse taha loomi otsima! väga spets oli, nägime mingi kümmet väikest kängurut (wallaby). koaalasid ei näinud, nad pidavat magama päeval. üldse pidid mõttetud loomad olema. hästi aeglased, laisad, söövad ainult ühte kindlat sorti eukalüpti lehti ja kui neid piisavalt ehmatada, siis nad jäävad haigeks ja surevad ära.

Veinid maitstud, istandus ja loomad nähtud, veinid varastatud, vahetasime piffiga kontakte ja panime tuld. Otsustasime, et meil oli väga spets päev olnud kokkuvõttes! Brischben on meie kultuurilinn. Solženitšeni sõnadega: "Eii pahaa!"

zaputõlniki golja i tolik

Cooly (90'date kuulus räppar USA'st) aka Coolangatta. Gangsterite paradiis!

Coolangatta on umbes nagu Kohtla Järve, aga teistsugune. Byron Bay'st törtsu põhjapoole jääb üks Golden Coasti kuulsamaid surfilinnu, kus peetakse annuaalset Quiksilver/Roxy pro surfivõistlust ja kust on pärit mitmed Eesti kuulsad lainesurfarid nagu Mick Fanning ja Alex Lepajõe. Alguses mõtlesime, et sinna ei lähe, aga kuna meil Byronis napsati ööbimiskoht nina alt ära, otsustasime selle koha ka üle kaeda.

Ööbisime 30 sekundi kaugusel kuulsast Kirra Beachist, mis on konkreetselt kilomeetreid ja kilomeetreid valget liiva, suuri laineid ja puhast vett. Austraallased austavad ookeani ja hoiavad rannad ja vee puhtana, mis on rispektor. Meil on veel kõvasti arenguruumi. Kohe otelli kõrval oli ka Coolangatta suurim surfipood ka - kujuta endale ette Haabrsti Statoili. Nüüd mine sealt prisma ostukeskusesse, tee see pooleks ja siis saad selle surfipoe. Täis ainult surfikama! Esimese päeva Cooly's läksimegi linna poode
ja värke tsekkama. Ranna ümbrused kubisevad surfipoodidest ja -klubidest (leidsime ka Mick Fanningu nimelise Rip Curli poe)







Poodides märkasime kleepse, särke ja muud kama kirjaga "Save Kirra". Kohalike surfaritega rääkides saime teada, et Kirra lahte suubuva jõe suudmest pumbatakse liiva ära, et suuremad kalapaadid saaksid merele sõita. Kogu pumbatud liiv aga uhutakse lainete poolt Kirra randa, mis rikub merepõhja ära ja sellega ka perfektse, maailmakuulsa Kirra Surfi. Tegelikkus pidi olema see, et 6 aastat on sealt liiva pumbatud, suur osa surfilainetest rikutud ja seda milleks? Selleks et kaks (!!) kalapaati saaks merele sõita. Nii ongi, teiste kalapaatide jaoks ei ole nii sügavat vett tarvis. Loodame, et kohalikel õnnestub pumpamine peatada, sest kohalik surfirand on suur turismiatraktsioon ja genereerib hunnikutega sulli Coolangattale. Võimalik et feimi ka.

Käisime ka ühes toidupoes ja lisaks toidule müüakse kohalikes toidupoodides ka, wait for it, surfikama. Kanaliha leti kõrval on külmutatud pizzad, pikad kalipsod, bodyboardid, külmutatud maasikad, surfilauad. Ritsbekk! Mudu võtsime rahulikult, ajasime kohalikega juttu ja vaatasime ringi. Õhtul tsillisime hotellis. YHA noortehostel. Pesime seal riided puhtaks, tegime lasagnet, mängisime pinksi ja vaatasime surfifilme. Kaaaiff.

Leidsime linnast huvitava suure kivi ka, ühelpool on tähed QLD ja teiselpool NSW. Tuleb välja, et Coolangatta asub täpselt kahe osariigi piiri peal (Queenslandi ja New South Walesi). Pull seisneb selles, et paariks kuuks aastas on Queenslandil teine ajavöönd, ehk praegu. Selle kivi juurest läheb osariikidevaheline piir ehk kui üle tee lähed, reisid ajas tagasi või vastupidi, tuled tunni ajaga rahulikult 20m üle tee. Põmst meie ööbimiskoht asus ühes ja edasisõitmise bussipeatus teises osariigis, mida me muidugi ei teadnud. Loomulikult lasime sellega veits pekki ka (ilmselt sellepärast, et eelmine päev joppas hullult bussiga, oli karma veits miinuses). Panime siis järgmiseks peävaks Brisbane'i bussipiletid kinni. Tädi bussivirmast ütles meile kellaaja järgmiseks päevaks, väga hea. Meil oli hotellist linna transfeerbussid ja valisime õige transfeeri, et linna jõuda, lihtne. Meie kellad muidugi hotelli ajas, Brisbeni bushipeatus teises ajavööndus. Jõudsime varem linna, lõime ostukeskuses aega surnuks ja läksime 30min varem bussipeatusesse. Ootasime rahulikult, ootasime veel natuke, siis veel. Kindlalt olime õiges kohas. Küsisime lõpuks ühe teise bussijuhi käest ja see vend tegi meile rahulikult selgeks, et me oleme jobud turistid ja ei tea üldse kus me oleme.

Kohe uus plaan - turisti infosse. Sealt kaks tädikest aitasid meid edasi. Me mõtlesime, et Brisben, teine linn, mööda maanteed aint mingi ekspressbussidega. Tuleb välja, et ei. Siin idakaldal on kõik üks suur linn ja istusime linnaliini bussi peale ja hakkasime põhjapoole, Brisbeni poole uhama. Päris pull, linn ei saagi otsa. Umbes nagu istuks number 21 peal Tallinnas aint, et see sõidab 100km mööda linna, Kakumäele.

Muide see YHA hostel oli päris ägeda atmösfääriga. Seal olid kõik noored bäkbäkkerid, isegi töötajad. Töö käis nii, et vahetustega nad seal oma asju ajasid , hommikul ärgati varem üles, kes puhastas, kes tegi süüa ja siis päeval käiakse surfamas. Õhtul vaadatakse telekat, ajatakse juttu, lebo. Kui igav hakkab, lähed järgmisesse linna. Ideaalne variant ju, saada puhkamise eest raha.


Brisbenis me mängisime bussipeatustega bingot, et millises oleks hea maha minna. Joppas, nurkademäng! Ei oldki väga kaugel õigest kohast. Ei viitsinud oma kodinatega ringi tuuseldada ja tõmbasime otse gotelli. Brisbenist õigepea varstu.




Üks asi veel, täna käisin linna peal ja õhk tundub selline paks. umbes nagu oleks udu linnas, mis sellisel aastaajal sellises kohas oleks haruldane. tuleb välja, et tegelikult on see toss, mis austraaliat laastavatest tulekahjudest on siia jõudnud. mitusada km eemal Victorias on päris retsid tulekahjud, kus juba 65 inimest hukkunud ja peaaegu 700 kodu maha põlenud. selliste kuumade ilmadega on väga raske tuld kontrolli alla saada ilmselt. jõhker.

Jää nüüd sinagi magama, kallis sõber. Head und!

Hüäänipoeg Mati
P.S. Vaatan praegu telekast Mortal Kombatit, jummst tuus on! Pahade bossil on siuke võime, et ta võib oma ohvrite hinged oma vasakusse silma tõmmata. ja siis tal on üks sõber, kellel on 4 kätt ja kes karjub koguaeg. ja siis üks sõber kellel on käe sees nokkadega nöörid ja siis ta tulistab neid. jummst võimas mees! Huvitav kumb võidaks, kas see kellel on käes nokkadega nöörid või transformersist Decepticon?

Byron Bay, mees!

Kujutate nüüd ette linna, mille ühest otsast teise saab jalutada 20 minutiga? Ütleme Keila on juba suuur selle kõrval. Byron Bay on piiisikene liinakene. Ometi teab seda iga oss, kõik on seda külastand. Mainime kuskil poes või taksos või rongis, et me reisime ringi, vastatakse "A Byron Bays tuleb ära käia!".

Mis seal siis erilist? No mitte midagi. Linn. Majad. Puud ja põõsad. Surferid. Täpselt nii ideaalne ongi. Keskmine temp aastas mingi alla kolmekümne nats, koguaeg on super lained, kõik ainult surfavad. Ei julge protsenti öelda, aga pakun, et kõik elanikud on vähemalt proovind surfi ja jämedalt suurem osa kindlalt surfab regulaarselt. Tänaval võid esimeselt ettejuhtuvalt küsida, mis swell täna on ja mis kell high tide tuleb.

Me sõitsime sinna oma ööbussiga. See on meiesugustele rottidele päris lahe idee, saad sõita ühest kohtast odavalt teise ja samal ajal saad ühe öö bussis, mis on nagu tasuta hostel või midagi!

Tegime bussiga vahepeal hommikusöögipeatuse ja tunnike hiljem jõudsime Byron Baysse. Seal oli meil õnneks broneeritud üks ööbimiskoht, hakkasime seda mööda linna otsima. Kõige soojem ilm maailmas oli vist! Kaks nädalat mööda austraaliat ringi tuuritatud ja selle veerand tunni jooksul, mis me jalutasime, et majakest leida, põlesime miljoniga söeks ära. Kuidas see võimalik on, me ei tea. Aga ära me põlesime. Mitu tundi päevitamist... mõttetu. Veerand tundi Byronis jalutada hommikupoolikul - surm!

Veerand tunnikest tipasime siis - suht kobina peale laekusime oma apartmenti. See oli lahe koht! Selline pisike kahekolmetoaline korterimoodi bungalo. Väljas terrass, sees pesemisvõimalused, köök, telku, magamiskohad. Lahe! Byron Bay muuseas on nii pisike, et ööbimine on tosiodav. Sydneys selle hinna eest, mis Byronis saime majakese, saab ühe inimese ööbimise 8 inimesega koos magalas.

See apartment oli üheks päevaks. Siis oli edasi bookitud. No hommikul tsekkisime välja, jalutasime järgmisesse kohta. See oli veel haigelt kena koht! Hull joppamine, et sellise peale sattusime. Meil oli kaks ööd selles järgmises kohas bookitud. Emma võttis meid vastu, tegi meie suure toa, suurte voodite ja perfi vannitoaga valmis, tutvustas maja. Kohvi ja teed võis ise teha, hommikusöök hinna sees. Maja oli lihtsalt nii lahe, et pärast check-ini me lihtsalt jäime sinna chillima ja ei viitsindki linna minna. No pärastlõunal ikka läksime.

Võtsime ööbimiskohast jalgrattad, läksime tuunisime ringi mööda downtowni. Linnas on täpselt üks tänav, mille ümber kõik põhi majad on. Söögikohad ja surfipoed, muud seal ei ole. Isegi toidupoodi pidime otsima!

Otsisime laheda surfipoe, uurisime mis surfilaua rent on. Ega ikka Byron Bays ei saa ilma surfamata. Seal on tõepoolest maailmaklassi lained, igaüks teab neid kohti. Mainid surferitele kohti, nagu The Pass, Tallows beach, The Wreck - põhi kohad, kindlalt teatakse!





Jaa, me võtsime kah kaheks päevaks kaks lauda. Ei oldki niiväga kallis, aga suva see hind, põhiline, et sõitma saime! Me sõitsime ikka seal, kus pisikesed lainekesed on. Seal ei ole mõtet nalja teha mere pihta, teeb sulle nalja vastu. Seal nt rannas on selline asi nagu "the rip". See tähendab vee sees on väga tugeva vooluga alad. Mõni rip võib sind viia avamerele, mõni paremale, mõni vasakule. Meie surfikohas oli tugev rip vasakule. Vees saad teada, et oled ripis, kui jalad põhja ei lähe ja ujumine mõttetuks osutub. Sekundite jooksul oled kümneid meetreid kõrvale triivinud.

Kaldalt on lahe vaade, nagu istuks skuutri seljas, kui keegi ripis on. Onu sulistab kohapeal, satub ripi keskele ja vuuuuuh on läind. See on kohapeal olles hirmus, sest meie rip viis otse suurte lainete keskele. Õnneks meeletult ohtlik ei olnud, aga lootusetu tunne on, kui lihtsalt reisijana mere valduses oled suurte lainete vahel. Ujumine suht kasutu, vastu võidelda ei jaksa, püüad ripist välja triivida lihtsalt.

Üldse see rand on kihvt seal. Lühikirjeldus Byron Bay pearannast (randu seal mudugi miitumitu): suured lained, murduvad ohtlikult madalas vees, kannavad endas kaasas liiva ja kive, põhjas on peidus palju kive, tugevad ripid, raid ja nõelavad molluskid. Tundub ahvatlev eks!

Surfamise jaoks suht hea variant! Me siis otsisime need väiksed lained üles. Meil olid vastavad algajate lauad kah, millega suurtesse ei ronita. Ega surfamine raske ei ole, ärge muretsege. See tähendab, et laua peal seismine ja sõitmine. Muu asi on palju raskem! Näiteks lainete valik, otsimine, peale pumpamine, mitte surma saamine lainete sees. Esimene päev kulgeski lainetega harjumiseks ja vees hakkamasaamiseks. Ei paar sõitu ikka saime kah, ega nii hull kah ei old. Teine päev oli juba lahedam, hakkasime juba pihta saama. Kolmas päev oli põhiteema, siis tegime juba korralike sõite kaugelt eemalt kaldale välja, proovisime manöövreid ja pulli teha sõidu ajal.

Aga surf on kõva teema! Siin tsillides tekib selline tunne, et peaks lihtsalt Byron Baysse või sarnassesse linna tulema, kuskil Burger Kingis tööd hankima ja muul ajal lihtsalt täie rinnaga surfama. Siin selliseid tüüpe on küll, elamise leiab kudagi, laua saab kasutatud peast. Rohkem polegi vaja! Mõnus oleks aastaks tuld panna ja austraalia peal laineid leida. Tegelt täpselt nii lihtne see ongi. Siin on nt eraldi agentuurid, kes working holiday inimestele tööd leiavad, eraldi ööbimiskohad, mille saab pikaks ajaks üürida. Vaja aint lennupiletit siia ja natuke alguseks taskuraha ja.. mõõõnuush.

Nojah, meil oli siiski aint kolm ööd. Tahtsime neljandat kah, aga Emma üts, et nende koht on bookitud. Kusjuures me jäime täpselt kolm minutit hiljaks oma küsimisega. Igatahes otsustasime edasi reisida. Meil oli nimelt bussipilet olemas, selline millega saab põhja välja sõita suvalisel ajal suvaliste linnade vahel, kui vaid bussis kohti on. Helistad firmasse ette, panevad järgmisele bussile koha kinni ja hüppad peale.

Meie puhul see helistamine väga välja ei tuld. Me nimelt ei teadnud oma kasutajanimesid ja paroole, need olid kuskil Sydney kaugustesse kadunud. No mis seal ikka! No Worries! Ronisime hommikul õigeks ajaks bussipeatusesse ja lootsime parimat. Buss tuligi, läksime onu juurde, kui normaalsed registreerinud inimesed olid peale roninud, küsisime kas ta meid peale võtab. Onul oli jummala suva! Suva see booking, buss nigunii ju sõidab. No seda meiegi! "Hop on!" ja peale me ronisimegi! Coolangattasse!

Rahundid välja!

Imelikud värgid

Siia nokkisime kokku ideid, mis mujale postitustesse ei mahtund. Ja tuleb siit ilma mingi loogikata:

Austraallaste kõnepruuk:

On asju, mida austraallased ütlevad, mida mujal (Molvaanias ja UK-s) naljalt iga päev ei kuule. Mõned, mis me üles pickisime:

G'day [gidäi] - tere
In for a scorcher
Brekkie
Sunnies
Mate
Have a crack at it
Have a yawn about it
No worries
Have a good one!

Uimased ristmikutuled:

Siin on mingi jama ristmikega - jalakäijate tuli esiteks ei lähegi roheliseks. Kõik ootavad-ootavad ja lõpuks lähevad punasega üle. Oleks siis nii, et autod sõidavad - tutkit, autod ka ootavad. Kui mõnel inimesel väga veab, ja lõpuks ikkagi läheb tuli roheliseks, siis kestab ta 3 sekundit max. Ole nüüd hea, mine üle 8 realise autotee. Pärast seda läheb punaseks ja hakkab vilkuma.

Autod, raisk, signaalitavad ka koguaeg. Nagu oleks Hiinas või midagi, et peab endast märku andma. Kellelgi on koguaeg midagi viga ja lastakse signaali. Pinda käib!

Hot turn. Siin on autodel vasakpoolne liiklus ja mõnedel ristmikel on parempöördel kohustuslik selline asi nagu "hot turn". See tähendab seda, et pööre tuleb sooritada vasakult: auto sõidab ristmikule välja ja hoiab vasakule, et tagant tulevatel autodel eest ära minna. Kui need on ära sõitnud, saab juht pöörde lõpetada. Päris normall!

Austraalias saad natuke aimu mida tähendab "kängururaud". Eesti autodel on ka mingid kängururauad - mingid plekist iluvidinad, mis tunduvad üsna mõttetud. Siin on autodel päriselt ka kängururauad ja need on suured kuradi kolakad. Esiteks on pool auto nina terasest ja siis on rämedad paksud torud veel seal otsas. Sellega võib viru keskusest rahulikult läbi sõita. Siin on ilmselt päris reaalne, et maanteel armsad kängurud bussile ette hüppavad - a ega neist palju järele ei jää pärast..

Magusad asjad. Põhi teema! Ei tea mis värk sellega on. Kas see on mingi USA mõju, et väga paljud toidud-joogid on siin rõvedalt magusad. Näiteks võtad eestis maitsestatud pudelivee - on normaalne. Siin on tunne nagu jooks toorest siirupit raisk! Palju õnne, vesi! Praegu joob Andreas vägamagusat õunamahla. Ühes restoranis oli risotto maasikamoosiga magus käkk! Tagasi tuleme diabeediga..

Asjad pannakse kinni. Jube. Siin on nii, et kui kell saab 6, siis pannakse plaks väga suur enamus kohti kinni. Kõik. Ei saa. Sinna hulka kuuluvad kesklinna söögikohad, kohvikud, poed, kiirtoidu kohad. Mõni üksik koht on kauem lahti, aga see on mingi jura aasia kiirtoidu urgas. Korraliku koha leidmist ei tee paremaks see ka, et söögikohti on hulga vähem, kui Eestis.

Tõukerattad: mis värk nendega veel on? Kõik lasevad tõuksidega ringi. Eestis on see suht pussy teema, siin lasevad täiega ringi nendega. Igalpool, eriti melburnis on tõuksiga affe. Suured onud, väiksed lapsed, igasugused möllavad. Longboordid on teine teema. Need on need suured rulad eksole. Nendega affid sõidavad randa ja rannast tagasi ja. Ülistiilne värk! Vuhisevad mööda autoteed, hoogu ei lükka, vingerdavad niisama täiega. Peame ka omale sihkse ehitama!

Rohkem praega ei vinni.

Teie,

Põlend käkid plörr.

Sindi (inglisepäraselt Syndy)

Sindis(endine Pulli asula) kah käidud, viskame sellegi linna kohta natu infot teile ignorantidele. Palju teist ikka teadis, mitu inimest Sindis elab??'

Lühidalt:
Elanike arv: 4306 hinge
Pindala: 5 ruutkilomeetrit
Asukoht: Pärnumaa
Linnaõigus: Alates 1938 1. mai
Kategooria: Metropol
Kaugus Pärnust: 1 400 000 cm

Esiteks ei oska Sindi lendurid maanduda. Me järgmine kord lähme kokpitti ütlema neile, millal maapind lähedale jõuab, nad ise vist ei saa aru enne kui telikud kõveraks maandutud. Haige pauguga tulime maha (Murki, midagi sulle!).

Kui Melbuur tundus nagu väga suur linn aga südamelt pisike ja nunnu, siis Sindiga on teistpidi. Tegelt ei olegi nii suur, 5ruutkilomeetrit ikka, aga tunne on nagu oleks NYC´is. Näiteks meie hostelmostel oli üks üsna tuntud backpacker, mingi veerand tunnikest kesklinnast. Asukoht vist üsna chinatown välimuse järgi. See meenutas üsna slummi juba, nii kesklinna lähedal aga ikka suht räpane ja kole ja kõle.

Mitte, et me nuga oleks kartnud saada, aga prügine ja haisev ja suurlinnane on ta küll seal. Kümme minti kesklinnapoole tipada, hakkab dauntaun - seal on ilus juba. Kõõõõrged majad, iilusad butiigid, ärihooned jne. Jalutasime kuulsa Harbour Bridge´ini välja, see suur rauast kolakas, mis üle lahe viib. Kahjuks silla peal ronimine oli ilgelt kallis, ei hakand krabisevat sinna peksma.





Kihkurile ka midagi: tegime sulle, nagu sa soovisid, sellest sillakontstruktsioonist pilti ka. See sild on ühe noore kuti insenerikraadi lõputöö. Ülteme nii, et kohalikud insenerid on ikka suht kõvad, sest kes seda varem ei teadnud, on kogu sild 1cm paksusest lainepapist tehtud. Geniaalne mõte - ookeaniäärne koht ja soolane vesi ju roostetaks rauast läbi! Papp ei roosteta üldse, ükskõik kui palju ka ei sajaks! Peab veel mainima, et sild seisab nii juba alates 1932 aastast. Oleks kõik insenerid-ehitajad nii osavad, andekad ja tublid.

Otse silla kõrval on see kümne kuppeltelgi moodi ooperimaja. Ooperisse sisse ei lastud, me olime lühkarites. Aga maja on kõva teema. Pärast läksime paadiga ühte surfiranda uurima, sõitsime suht lähedalt mööda lahte ooprimajast mööda - super aegumatu disainivärk. Väga ei pakuks, et maja hakati 50ndatel nokitsema.

Aa ja see rand veel! Onud surfipoes ütlesid, et tuleb praamiga randa minna. Nats ebaloogiline, aga okei, läksime siis praamile. Kapten sõudis, meie vaatasime üle parda - poole tunniga kohal Manly beachis (Mehise rand?) . Maailmakuulus surfirand selline suht linnas sees. Promenaad, surfipoodide hunnik, surferite hunnik. Ägää! Ei suut ikka vasta panna, pidime kolmveerand tunniks lauad rentima ja korraks jala märjaks saama! Hulll, see oli siis ametlikult esimene dip Austraalias, Vaikses Ookeanis! Mõlemad saime paar normalli sõitu nende väiksemate lainetega. Siin on ikka nii, et meiesugused sõidavad väikeste lainetega, aga kuskil nats eemal on need tsuti suuremad lained tsuti haigete onudega kah. Väike lainekene on umbes 2m kõrgune. See tähendab, et põlvini vees on laine kõõõvasti üle pea ja kui valesti alla jääd saab natuke aega kukerpalli teha. Kui tahad võid korra peaga vastu põhja lüüa.

Immerse yourself in Manly!











Kuskil kesklinnapool sattusime kogemata sildi juurde "Sydney tower" või midagi sellisepoolset. Ikka pidime sisse põikama. Paari kulli eest saime torni liftipiletid, vvuuuuhhh 250m kõrgusele(äkki?). Sealt uurisime mihke se linn välja näeb ja kes need väiksed täpid seal all ringi sebivad. Silmapiirini on linn igalpool.. ok ühel pool natuke vett ka. Vees ei ole linna, loll. (Võibolla androidid tegid kuskile veealuse linna, aga see ei ole sindis. Võibolla on molvaanias. Aga me ei tea. See on vee all ikka.)



Korralikku turistivärki tegime veel. Läksime Sydney Museumisse. Täega ägä muuseum! All oli galerii National Geographicu pildikonkursi finaalitöödega. Kujutate ette küll umbes. Tegelt ei kujuta. Muud värki oli ka. Loomad, dinosaurused, kalad, austraalia elanikud, kivid. Kõikevärki. Dinosaurused olid lahedad. Hunnik elusuuruses makette ja asju. Üks onu oli seal püsti läbi kolme korruse. Väikene. Välisukse juures oli päris vaalaskala skelett. Kaa väikene. Lahe värk lihtsalt ringi tipada ja asju uurida. Osa värki sai ise kätudega näppida ja mikroskoobi alla panna. Mõnuf.





Muul ajal jalutasime linnapeal ringi, kolasime nurgataga ja nurga ees. Tõeline metropol, täiesti erinev Melbuurist. Iga nurga peal tänavamuusikud, perfoomantsid - elu käis. Kerjuseid oli kah, nagu ikka. Hullult palju turiste! Austraalia keelt kuulis suht vähe. MMMetsikult asiaate, värvilisi, sulelisi, immigrante. Võibolla suur osa olid turistid nagu meie, aga silma jäi küll, et igasuguseid jalutab ringi väga palju.

Üks tore pood mis me leidsime, oli Virgin Megastore! See on muusika-filmi-fännikraami pood. eestis oleks selle ekvivalent CD100 pood Haabersti poekompleksikeskuses. Kokku mingi 30-40 erinevat plaati mille vahel valida (k.a. Usheri uus plaat!!). Siin veits teistmoodi. Poe hoone, mis asub Sindi kesklinnas, paneb Palmse mõisa omanikud punastama. Suured võlvid, sambad, marmor, ornamendid. Ja siis tulevad plaadid! No neil on ikka kõike! Tuhandeid plaate (ma pakun, et Toomas Anni - Lillelapsed plaat on ka kuskil). Lahe süsteem on muusikaterminalid. Sinna saad oma pleieri külge nokkida ja siis netist neid laule osta/tõmmata, mida ise tahad. Kui juhuslikult ei ole pleierit kaasas vms, kirjutab see sama masin sulle ka plaadi valmis. Lihtsalt TUUUS! Me ostsime plaadi ka - Birds of Tokyo. Kohalikud ühest surfipoest ütlesid. See on ehtne aussie rock!

Midagi Lavaššile ka. Käisime linnas ringi ja järsku mingi vend, karvane, tuli meie juurde ja küsis, et "õu kutid, kas te rokki ja sellist mussi kuulate?" Me vastu, et "jaja ikka." Kutt võtab pleieri kotist välja ja ütleb "kuulake seda kraami". Kuulasime. Hea kraam oli! Tüüp seletas, et ta promob ühte Melbourne'i pändi ja vennad käivadki niimodi linnas ringi ja lasevad mussi. Kutil olid plaadid ka kaasas ja ütles, et "andke südametunnistuse järgi :)" Ütleme nii, et nii ei maksa ida-euroopa vene roti-turistile öelda. Jooksime plaadiga (muidugi võtsime pleieri ka) chinatowni poole (a klappidest sai vend kinni raisk). Tegelt ostsime plaadi sümboolse summaga ära ja ei kahetse. Bändinimi on A Sound Mind ja keda siuke võimsam rokk huvitab, võib ära proovida! Aga peab mainima, et selline väga personaalne lähenemine ja "klapid pähe, kuula seda värki" toimis ja mõjus väga värskendavana.

Downtownis oli ehitatud suur tennisevaatasmise kompleks. Ekraan püsti, toolid, tribüünid, toitlustus, kohvikud. Õhtul vaatsime vahepeal seal mängu, vahepeal kohvikutes. Näiteks oli Verdasco v Nadal matš. Openi ajaloo kõige pikem mäng, 5h 14min tapmist, mitte niisama üle võrgu kõksimist. Verdascol tuleb sel hooajal silm peal hoida. Jõhker eestkäsi! Kui keegi Verdasco Nadal mängu juhtus nägema, teab mis mees Verdasco on. Mäng läks poole ööni, me pidime unega võideldes ikka lõpuni vastu pidama. Pidasime.

Sydneys elada väga me ei tahaks, pole suurlinnafännid. Liiga kiire hoog sees ja rahmeldamine käib. Kiire hooga tuleb nats seda prügivärki ja nätse maha, melbuur ja teised kohad on seni ägedamad olnud selles mõttes. Kui kellelegi suurlinna melu istub, peab kindlalt ära käima!

Õhtal istusime bussi (lennukijuhid kaotasid meie mandaadi) ja sõitsime mööda idakallast põhjapoole. Rohkem praegu ei täpsustagi. punkt.

Head Hiina uut aastat soovivad,

Jon Bon Yovi & The Sun


P.S. - Kes kommentaaridesse selle lause õige häälduse kirjutab, saab auhinnaks külastuskäigu McDonald's'i kogupererestorani omal kulul kuni 2 sõbraga!






P.P.S - Isale. V8. Pole vaja rohkem midagi öelda.








P.P.P.S - Sorri, et meil pildid nii halvaste jäid, ei viitsinud korralikuks nokkida.