Lõpuboss

Ma vahepeal ei kirjutand, sest eee.. mai viitsind. Tegelt koolis hetkel vähe rohkem tegemist, järgmine nädal on viimane, siis eksamid. Vaja mingid ülesanded ära teha, esseed kirjutada.



Uus-Meremaa lõpuboss oli Raglan, mis on umbes Pärnu suurune linn (Pärnus peaks ka vist umbes 2500 elanikku olema). Asub saare läänekaldal ja on peamiselt ehitatud surfamise ümber, sai kuulsaks kui surfigurud Bruce Brown ja Robert August oma filmis The Endless Summer (üks kuulsamaid surfifilme maailmas) Raglanis sõitmas ja filmimas käisid. Selle poolest on linn ka kuulus, et iga aasta korraldatakse seal paar suuremat rahvusvahelist surfivõistlust (väiksemaid võistlusi on seal surfihooajal praktselt iga nädalavahetus).




Linn ise koosneb põhimõtteliselt kahest tänavast, kus enamus poode müüb surfikama. 800m linnast välja sõita, leiad kohalike sõnul "maailma ühe parima vasakukäe-laine". Kolm kuulsamat surfiranda on Indicators, Whale Bay ja Manu Point. Me sattusime sinna ka ühe surfivõistluse ajal ja otsustasime seda vaatama minna. Kohapeal oli ilm üsna vaikne, lained väiksed ja me ei teadnud surfamistest väga midagi niiet veits aega vaatasime ja siis tüdinesime ära ka. Ta ei ole väga spectator sport, kuna lained on kaugel ja iga raund (raund kestab 10 minutit) saavad surfarid ainult 1-2 head sõitu, ülejäänud lained nö "visatakse minema". Need ägedad sõidud mida telekas ja filmides näeb, on üsna harvad. Peab olema hea ilm, hea sõitja ja onu kaameraga.

Tagasi linna. Plaan oli ise surfama minna. Otsisime üles surfikooli ja helistasime. Panime ennast pärastlõunasele treeningule kirja ja siis pidime aega tapma minema. Uurisime linnas ringi ja ma leidsin rulapargi. Pöörfi väike park, bokside ja suure "basseiniga". Sain seal mingite Kanada rulameestega tuttavaks kes rääkisid, et Uus Meremaal on müstiks, isegi kui linnas elab 200 inimest, on alati rulapark ka kuskil olemas. Rusikareegel. Pluss rulapargid ei ole vineerist vaid korralikud, betoonist. Eestil on veel pikk ma minna..







Pärast sessiooni läksime surfama. Onu tuli meile autoga järgi ja läksime spotti. Seal rääkis veits lainetest, rippidest (jõgi meres) ja turvalisusest. Kalipsod selga ja randa. Me läksime Manu Bay'sse, seal oli siuke semi laine- mitte liiga suur ega mitte liiga väike. Ma olin veits surfand juba ja siis oli vaja meelde tuletada, aga üldiselt oli äge värk, sain enam-vähem hakkama. Tund aega olime üritanud ja siis hakkas järsku rahvast tulema. Umbes 15 minutiga oli umbes 100 inimest vees, liialdamata. Ühesõnaga, siis ei saa enam algajad peale. Veits sõitsime veel a siis läksime välja ka. Pole hullu, sest esiteks kui oled algaja, siis enamuse ajast veedad kõhuli laua pea, kätega hoogu lükates. Laineid püüda veel ei oska ja kui kätte saad, kukud suure tõenäosusega kohe ümber. Tund aega järjest niimodi ukerdada väsitab ikka maru ära! Sellepärast poldki me väga nördind, et enam sõita ei saand, pigem vastupidi. Ilm oli pöörfi, kõik said mõned lained kätte ja näod olid naerul. Jee!

Pärast surfisessarit tagasi linna pitsat sööma. Otsustasime, et pakib pillid kohvritesse ja sõidab tagasi Aucklandi. Sõbral oli järgmine õhtu juba lend ja mõtlesime, et vaatab veel Aucklandis ka ringi. Ja nii oligi, sõitsime õhtul/öösel tagasi. Võib-olla jõin selle aja jooksul 23495 redbulli ära, et üleval püsida(sõber oli liiga noor rendiautoga sõitmiseks).

Muide Aucklandi lähedale jõudmine pole probleem, maanteed on väga head ja märgid igalpool väljas, aga linnas eneses õigesse kohta saamine on juba pooltse vinngem. Esiteks on vaja õige väljapääs kiirteelt valida (me magasime õige maha) ja siis sealt exitist on vaja leida õige tee kesklinna. Kui mingi ime läbi lõpuks kesklinna kanti jõuad, on vaja ühesuunaliste tänavate rägastikus üles leida ööbimiskoht ja parkimisplats (soovitavalt selline, mis hinge hinda ei küsi, edu sellega!). Kui me järgmine hommik (ok, pärastlõuna) autot rendifirmasse tagasi hakkasime viima, vaatas parkimisplatsi kassast onu meid suurte silmadega. Meie parkimisarve oli üle 100 dollari (üle 800 eeki). :) :) :) Me teadsime, et ilmselt tuleb suur arve, aga mitte nii suur. Aaga siis vend järsku ütles, et teeb meile 20 dollariga. OOOK. Võttis parkimispileti, viskas aknast välja, pistis 20 doltsi tasku ja tegi värava lahti. Ei paha!

Viisime auto ära ja sõber lendas sama õhtu tagasi. Minu lend oli paar päeva hiljem ja veetsin enamuse ajast noortega hostelis jaurates. Jebos.

Igastahes, selline oli mu Uus-Meremaa reis. Kui seal olin, siis kohati tekkis tunne, et võib-olla on liiga aktiivne puhkus ja ehk peaks vähe rohkem puhkama, siis tagant järele mõeldes olen ma rahul, et nii tegime. Tegelikkuses ei piisa kümnest päevast NZst õige mulje saamiseks, sest nt lõuna saarele me ei jõudnud üldse. Aga ma usun, et meie aggressive-crash-course oli selleks korraks piisav ja võib-olla ongi hea, et teisele saarele ei jõudnud, jääb tahtmine tagasi minna!

Nuevo Zelanda, episodio numero 23904

Kirjutasin, et sõitsime Tauposse. Valetasin. Hahah, hea vend jäid uskuma! Sõitsime hoopis sellisesse kohta nagu Rotorua (kaardi peal number 5 kujulise S-tähe juures. See ala peaks olema Uus-Meremaa vulkaaniliselt kõige aktiivsem, maakoor on kõige õhem seal. Mõtsime, et äkki Rotoruas midagi teha, nt vulkaani vaadata. Ahjaa, kuna see nii aktiivne ala on, siis seal toimub häästi palju keemilisi mõnusaid protsesse. Üks on selline, kus kuum veeaur, mis maapõuest tuleb, reageerib sulfiidmineraalidega (väävlimineraalid) ja reaktsiooni käigus lükatakse mineraalist väävel välja. Väävel reageerib siis veega ja tekib H2S ehk divesiniksulfiid või rahvakeeli "mädand muna hais". Terve linn haiseb. A rahvale läheb peale.


Jõudsime kohale öösel ja ekalla otsisime oma hosteli üles, et keha panna, kuna matkast oli turbo väss peal. Muide, päriselt haiseb ka linn. Aga hostel ise oli väga viisakas - uus ja puhas, mingi YHA koht. Järgmine päev läksime hommikul rešepšuuni uurima, et mis variandid meil on, mis Rotoruas teha annab. Tuleb välja, et väga palju, sest linn on "major tourist destination". Valisime siis välja. Esimene asi oli whitewater rafting. See tähendab kummipaadiga kärestikest alla sõitmist. Võtsime selle, kuna väidetavalt on Rotoruas kõige vingemad tingimused selleks. Midagi-midagi grade 5 cascades, ohtlik ohtlik. Ei hakand brožüüri süvenema. Bookisime ära ja tunni aja pärast tuldi hostelisse järele. Kaks minuvanust kutti mingi vana džiibiga. Ühel vennad pold esihambaid. Esmamuljed-esmamuljed, ükskord nägin natuke usaldusväärsema välimusega inimesi ühes kohas... Igatahes, peale meie oli vaja peale võtta veel 2 inglast ja 2 sakslast kuskilt-kuskilt ja siis jõele. Teel sinna hakkasid instruktorid jaurama ja pulli tegema, väga tsillid kutid ja usaldusmeeter tõusis ühe pügalavõrra üles, positiivsele alale. Jõudsime kohale ja tõmbasime gearid selga. Põhi laks, pidime 10mm kalipsode peale veel kampsunid tõmbama. Eee.. et me kosest allatulles ilusamad oleks vai mis? Anytahes, siis edasi paati. Maa peal. Et kuivtrenni teha. Seletati ära elementaarsed ohutusreeglid ja põhilised sõidu ja istumisvõtted ja see käis umbes 8 sekundiga. Kuttidel oli vist törts suva. "Ahah, olete varem kõik vett näind jah? väga hea, läheb minna!" (kutt eesti keeles ütles) Siis võtsime paadi õlgadele ja jalutasime jõele. Kohe, laks, vette ja minekut, ei mingit "mäletate ikka mis teha, kui paat ümber läheb?" vaid "jajaja tavai sõudke kiiremini" (krt see vend oskab ikka maru heasti eesti keelt), otse kärestikkudesse. Kutt taga seletab ja tüürib, meie aerutame. Ta põhiülesanne oli vist proovida paat ümber ajada, tüüris meid tagurpidi, külg ees, iigatepidi kärestikest alla. Aga näet, võta näpust, ei läind ümber. Aaaga väga kift värk oli! Siis järsku jäime seisma. Vend küsib "kas teist keegi meie brožüüri läbi ka luges?", kõik on nii, et "eee..khm.. jaja kindel pauk!" Kutt edasi, "siis te peaks teadma, et me laskume kohe 7m kosest ka alla :)". Kõik jäid vait.. Ma mõtlesin alguses, et vend jaurab jälle, teeb nalja. Aga ei, kutt hakkas jälle turvalisusreegleid üle käima. Lisas veel, et see on maailma kõrgeim "commercially rafted waterfall". OKK. Põhi laks, jäta meelde, et kui paadiga kosest alla tuled, pead istumapaadi põhjas, jalad paadi serva alla kinni, ühes käes nöör ja teises aer ja aeru tuleb paadist väljaspool hoida, sest need tahtvat mudu teistele näkku lennata. Põmps, istud põhjas, hoiad kinni ja loodad, et paat ümber ei lähe. Lihtne. Läksime. Muhahaa! Ei läind ümber. Aga tervenisti vee alla läks küll, et selles suhtes on vast sama tulemus mis siis oleks old, kui me ümber oleksime läinud - kõik läbimärjad. Peale selle suure kose, oli veel paar väiksemat (lisaks kärestikele). Kokku kestis sõit vist umbes 40 minutit. Maru vinge värk!


Pärast tagasi hotelli, veits rilääksi, snäga ja järgmine atraktsioon: maoori kultuuriõhtu. Põmts siuke õhtu, et viiakse maooride külla, kus kõigepealt räägitakse kultuurist, tehakse mingi etenduse/etteaste moodi asi ja siis pakutakse traditsiooniliselt tehtud süüa. Väga turisti üritus, aga mulle meeldis. Maoorid ei ole Uus-Meremaal mingi rõhutud vähemus, kellest suur osa ära tapetud ja ülejäänud kuskile reservaatidesse ära peidetud. Seal on nad tõelised ühiskonna liikmed ja saavad oma kultuuri üle uhkust tunda, st. neid on tänavapildis palju näha ja päris paljudel on ka näiteks traditsioonilised tatoveeringud, isegi nägudel. Selles suhtes oli see kultuuriõhtu ka vinge, et ei üritatud mingit võltsi värki teha, et "näed, maoorid Uus-Meremaal elavad praegu ka täpselt nii nagu 400 aastat tagasi, pühivad siiamaani kividega aanust". Seletati ära, et maooride kultuur on küll Eurooplaste tulekuga seoses väga palju muutunud, kuid püsib siiski täiesti unikaalne. Õhtu jooksul tutvustati nii seda "uut" kui ka vana kultuuri. Boss (külavanem) seletas ära maooride keele, tatoveeringute tähenduse, tantsud, relvad särgid värgid. Ja siis HAKA ka, sõjatantsu. Seda tegid maoorid võõrastele enne lahingut. Kui oled rägbit vaadand, siis kindlasti tead, Uus-Meremaa rugby meeskond teeb hakat enne igat mängu, et vastasmeeskonda hirmutada. ÖÖÖÖÄÄÄ! Pärast etendust saime süüa. Maoorid kokkasid vanasti süüa niimodi, et kõigepealt ajasd lõkkes kivid kuumaks, siis kaevasid maa sisse augu, viskasid kuumad kivid koos lihhiga sisse ja matsid ära. Paar tundi hiljem korjasid välja ja sõid (kivid) ära(tegelt liha, kivid jätsid alles, aanuse jaoks). Meile tehti umbes samamoodi süüa, maitses hea.

Järgmine päev oli vaja vulkaaniparki minna, munahaisu nuusutama. Üks ägedam asus Rotoruast 20km kaugusel. Sinna läksime sellepärast, et seal oli võimalus hommikul geisripurset näha. Meile öeldi hosteli reššepšuunist, et hommikl kell 10.15 täpselt purskab. OK. Alguses mõtlesime, et päris imelik loodusnähtus, mis niimodi nagu kellavärk iga päev toimub, aga äkki ongi? Läksime kohale, jäime äärepealt hiljaks, ei leidnud esimese hooga kohta üles. Kiirustasime-kihutasime, et kindlalt jõuda. Kui kohale jõudsime 5 minutit hiljem, ei toimund veel mitte essugi. Pffff, petukaup. Siis tuli mingi onu, ronis üle aia ja hakkas rääkima. Geiser avastati kunagi niimodi, et seal alas oli vangide töölaager ja vangid pidid puid istutama. Vangid ükspäev olevat metsas ringi jalutand ja leidsid sooja veega augu. Mõtlesid et oujees, peseb trussikud ära. Viskasid trussikud sisse koos seebiga - järgmine hetk plahvatas kogu värk. Mingid kemikaalid seebis leevendasid sügavamal pinget ja kuum vesi, mis oli vaikselt survet kasvatanud pikalt, pääses üles. Ongi, kodukootud geiser. Vanamees siis viskas paar tablunni auku ja jooksis ära. Geiser hakkas tööle, jehu! Veits pettumus, minu poolest oleks võind seal augus mingi vend voolikuga olla, kellele väga meeldivad tablunnid... Pärast geisrit käisime vulkaanipargis, nuusutasime muna ja tõmbasime udõšš. Park oli äge tegelt. Siukest värvide ja lõhnade kooslust ühes kohas iga hommik ei näe ;)

Pargis käidud, sõitsime edasi surfilinna, Raglani. Kuulujuttude järgi olevat seal üks maailma top vasakukäe lainebreikke...

Jevgeni

see rambunctious osa NZs

Päev 2: Autoga hommikul kohe lõunakaare suunas. Esimene plaan oli minna mingeid koopaid vaatama, mis asusid Aukklandist ca. 250 km kaugusel. Selleks pidime läbi ühe suurema (suurem Uus-Meremaa mõistes on umbes Kärdla) linna sõitma - Hamiltoni. Sinna jõudes vaatasime, et terve linn on esiteks täis autosid ja teiseks silte parkimiskohtadele. What?? Tuli välja, et jõudsime täpsemt V8 Supercar etapi ajaks Hamiltoni. OHOOO! Äge! Lähme vaatame?? Muidugi! Läksime väravateni, otsisime üles piletikassa ja... pilet maksab sama palju nagu mu tikõt Melbourne'i F1 etapile. Päriselt? Päriselt! Ja kontroll oli nii karm, et isegi läbi aia ei tohi vaadata. Pffffff. Ei oleks never arvand, et sellist hinda küsitakse, aga tundub, et rahvale nii meeldib, et ostetakse ikka, isegi surutise ajal. Samas, ega ma ei ole üllatunud ka. Saime V8 Supercaride sõitu Melbourne'is ka vaadata ja jõhker oli - mootorid laulavad ilusti. Aaga seekord mitte, sest meil vaja nädal aega mööda saart ringi reisida.


Jõudsime koobastesse. Nimi - Waitomo (wai tähendab vett ja tomo auku. veeaugud). Või õigemini mingi maja juurde, mis nende koobaste kõrval asus. Vist? Läksime sisse uurima ja selgus, et 10 minuti pärast algab tuur, kuhu 2 kohta vabad. Jopppppaas. Öeldi, et me võtaks rätikud ja uikarid ja läheks käbe maja taha. Me seda esimest osa ei kuulnud ja läksime maja taha ootama, kuhu kõik teised tulid mudigi rätikute ja uikaritega. Ja siis nad said kõik oodata kuni me enda omasid otsimas käisime. Ise nad on süüdi, et venelastega sama tuuri valisid. Aga miks uikarid ja rätik? Sellepärast, et kogu tuur toimub 65 meetri sügavusel maa all, salajõgedes (Marek Nisuma teab rääkida, et Eestis ei ole ühtegi avastamata salajõge), auto siserehvi peal ulpides. Jebos. Kõigepealt pandi meid riidesse. Igaüks sai juba hommikusest tuurist külma ja märja kalipso (ütlesid, et vesi jõgedes on ca. 8 C), kiivri, lambi ja autorehvi. Siis grupipilt ja minibussi. Ma arvasin, et jõed on maja taga maa all, aga tegelt 20 minti autosõidu kaugusel. Aga enne seda! Viidi meid tavalisele jõele treeningule/briifingule. Seal räägiti ära kõik elementaarsed ohutuseeskirjad ja näidati kätte mõned võtted (a'la, kui vool läheb tugevaks või vesi sügavaks, et kuidas siis grupis liikuma peab jne). Siis visati meid jõkke. Otseses mõttes. Sellepärast, et koobastes on 2 väikest koske, kust kõige turvalisem (nende sõnul) viis alla tulla on selg ees ja autorehv all alla hüpata. Või noh, tegelt on nii, et sa ootad ääre peal ja profid lükkavad su üle ääre. Siis paar grupipilti ja minekut. Koobastesse. Muide treeningul sain tuttavaks viie sommiga, kes ka saare tuuri olid parajasti tegemas. Äge oli hõimuvendadega vähe juttu puhuda ja roostes soomekeelt harjutada. Igatahes, koobastes. Nagu koobas ikka, aint et külmem ja pimedam. Tuur kestis koopas väikese törtsu üle tunni ja giidid näitasid igast vingeid asju. Näiteks helendavaid usse koobaste lagedes, jõe süvikuid, stalakTiitu ja stalakmiitu. Hüppasime koskedest alla ja tegime hääli, hehe. Koopad siiski. Kogu värk oli üsna hästi ajastatud, sest täpselt siis, kui külmaks hakkas minema, sai tuur läbi ka. Pärast sai pool tundi sooja dušši all vedeleda ja siis kohvikus teiste külastajatega jaurata. Tuuri lõpuks oli väljas juba pimedaks läind. Läksime kohalikku pubisse, vaatasime F1-te (Vettel võitis) ja otsustasime järgmisesse kohta ööseks sõita.

Järgmine koht nimekirjas oli Tongariro National Park. Veel umbes 200 km kaugusel koobastest. Jõudsime pargi keskusesse väga hilja õhtul, umbes kell 12. Õnneks oli tädike veel üleval ja saime öömaja. Peamine põhjus, miks Tongarirosse läksime oli sealse kuulsa matka pärast - 20 km üle mägede. Küsisime ka, et kuidas sellega on ja ta vastas, et kui me väga tahame saame järgmine hommik kell 7 minna, aga et ta ei soovita kuna ilm on kehv. SUVA!! Me mõtlesime, et kui sai juba tuldud pole mõtet üle ka lasta ja otsustasime siiski minna. Kui raske see ikka olla saab??

Päev 3: Hommikul kell 6 üles, gearid selga ja bussi peale. Buss viis meid mäe jalamile ja edasi pidi ise ronima hakkama. Bussijuht lubas 7-8h pärast teises otsas meil vastas olla. Arvas, et me oleme idioodid ka. Aga sitked vene-idioodid. Mõtlesime, et teeme kiire peatuse enne matka alpimajakeses ja haukame vähe hommikusööki. Nagu turistid muiste. Aga see pole see koht! Põmts olime tulnud korralikult magamata, tühjade kõhtudega ja eriti pasa ilmaga teksapükstes matkama. Korraks oli päris uhke tunne enda üle. Aga no kui juba siis juba. Hakkasime jalutama. Vaated, isegi selle ilmaga, olid muidugi väga kiftid. Mäed ise said maailmakuulsaks Sõrmuste Isanda filmis. Kogu triloogia on Uus-Meremaal filmitud ja üks osa sellest siis ka Tongariro rahvuspargis. Kui olime 1h matkanud, ei tundunudki väga hull, aga siis jõudsime vähe kõrgemale, kus konkreetselt sadas horisontaalselt. 15 minutiga olime läbimärjad ka ja ainult 16 km veel minna. Hjess! Teepeal kohtasime teisi masohhiste ka, kuid kes olid muidugi õigete riietega - veekindlad püksid ja jakk, korralikud saapad jne. Keegi otseselt naerma ei hakand meid nähes, aga ilmselt selle pärast, et neil oli meist hale. Matka viimased 3h läksid kiirendatud sammul. Lõpus praktselt juba jooksime ja suutsime oma matka lõpetada umbes 7 tunniga. Kui bussini jõudsime, ütles juht, et peame ootama mingit filipiinlaste perekonda ka.. okeei, me pole näind. Ootasime neid vist 2h (!!!) kokku ja lõpuks otsustas bussijuht nad üle lasta ja meid ära viia. JAAAAA! Hiljem selgus, et filipiinlased jõudsid ikkagi lõpuni ka, aga mitu tundi hiljem. Ei surnud mägedes ära.

Pärast oli ikka kuradi hea tunne, et siuke asi selliste tingimustega ära tehtud sai. Õhtul pakkisime asjad ära ja sõitsime edasi. Tauposse vist??


Janar

Nuevo Zelanda

Lend Melbourne'ist Uus-Venemaale kestab tsirka 18000 sekundit ja Auckland elab Eestist veel 2h tulevikus (võrreldes Austraaliaga). Vaatasin, et Tallinnast Aucklandi on 16714 km (Maa ümbermõõt on 40,075.16 km). Ühe sõnaga kodust-üsna-kaugel.

Kui kohale jõudsin, sain sõbraga kokku ja läksime lennujaama infolauda omale hosteli brošhüüri otsima. Leidsime, helistasime, kohti -jah, kotis. Hotelli jõudsime kell 3 hommikul. Vaevalt saime oma geari maha panna, kui tuletõrjealarm (hästi vaikne oli, ausõna) tööle hakkas. Meil suht suva, aga võib-olla teistel ei olnud.

Järgmine päev ärkasime üles, lendasime linna peale, tegime tiiru. Aucklandi kesklinn on nagu iga suurlinn (Aucklandi populatsioon 1.3 mln), ainult et väga künkalisele alale ehitatud. Umbes nagu Lõuna-Eesti küngastele oleks ehitatud. Päris sürr on pilvelõhkujaid munamägedel näha. Üldiselt jättis kesklinn mulje nagu oleks ta Sydney väike kuri kaksikvend: sarnane teletorn ja sild ja eee.. asfalt.

Kuna meil pold absoluutselt mingit aimu mida me Uus-Venemaal teeme või teha saame, otsisime üles lege turistide infopunkti, et seal omale masterplan kokku panna. Seal aitas meid tädi terve teekonna koos põhi turistikohtadega kokku panna. Otsustasime, et kõige parem oleks rentida auto. Tädi aitas seda ka teha. Tore tädi oli! Plaanis oli kohe järgmine päev Aucklandist ära minna ja küsisime tädi käest, et kas on midagi, mida saab paari tunniga teha/näha. Soovitas meil paadiga Waiheke saarele sõita ja seal ringi vaadata. Hokaido!

Ma ei taha öelda, et see täitsa mõttetu oli, aga kuna me õhtul sinna läksime, olid kõik kohad asjad seal kinni ja mitte midagi pold teha. See väike asi ununes ära tädil. Muidu päris äge saar. Aga mõttetu.

Kui tagasi Aucklandi jõudsime, otsustasime kotile minna ja järgmine hommik vara autorendikohta kimada. Bussiga. Aga sealt edasi juba Autoga.


Autorendi koha nimi oli Jucy. Me tahtsime kõige odavamat autot (El Cheapo oli nimi), aga keegi sai selle täpselt enne meid, siis pidime natuke kallimaga leppima. Auto oli 1998 Nissan Sunny 2.0. Mitte päris see, mis Euroopa turule kunagi tehti, aga väga sarnane. Automaatkastiga. Muidu oleks manuaali võtnd, aga siinpool maakera arvatakse, et on parem vasaku käega käike vahetada. Mkmm. Ahjaa, kuna sõber on alla 21, siis pidin mina kogu tee sõitma (et tema saaks ka sõita, vaja mingi ekstra kallis kindlustus osta). Pole hullu. Kell 9. hommikul, Nismo käes ja suund Lõunasse. Läksime tunde järgi...

Ahvor

Samal ajal kui..

9 gänguru akna alt mööda läksid (ilmselt kuskil beef, vaja arveid klaarida, brrrrappp-brraaapp)... võid netist osta omale päikesepatareiga piibli (Solar Powered Bible http://crapgadgets.com/?p=290) või kui see ei ole meeltmööda (või juba olemas) siis võid soetada oma koju stiilse päikesepatareiga orava (Solar Powered Squirrel- http://crapgadgets.com/?p=303). Tellisin endale 6 piiblit ja 4 oravat. Telli sinagi, juba täna!

St. Kilda, LVs and Easter break tune Vol 2.

Sõitsime Melbourne'i kesklinnast äärelinna, St. Kildasse, mis on tegelikult lühem teekond, kui Privé eest Kakumäele sõita, aga võttis meil aega umbes 34x rohkem. Miks? Sest Melbourne'i kesklinna liiklus on sama lihtne nagu Kanye uus miksteip. Niiet miks mitte? Teekond ise oli lihtne, aga kord on vasakpöörded keelatud, siis on parempöörded keelatud, siis on ühesuunalised tänavad. Jõudsime 3 korda ühel ristmikul ühel kodutul autoklaase lasta pesta. Ei teagi, mis ta mõtles.. Sõbrad?

Jõudsime lõpuks St. Kildasse ja hakkasime öömaja otsima. Kuna see on backpackerite seas väga populaarne sihtkoht, siis seal on mõned väga pimpid youth hostelid. Proovisime kõigisse nendesse, aga NEJ, sest Lihavõttepühad olid ja rahvas liigub siin linna pühi tähistama tundub, Yokelid olid kõik kohad ära võtnud (Yokel is a derogatory term referring to the stereotype of unsophisticated country people), hah.


Lõpuks leidsime midagi. Väga sketsi hosteli õnneks. Kujuta ette et Tartus elavad asotsiaalid rendivad oma mahajäetud maja noortele välja. Selline koht oli, aga suure telekaga. Muideks, omanikud kasseerisid täpselt sama palju kui uhiuutes pimp-hostelites küsitakse. Valus. Pluss, pidime 2 ööd seal veetma, sest meile öeldi, et "jaja miinimum on 2 ööd, khm". Nohjahss. Autos ei taht ka ööbida. Arvasime, et kui purjus oleme, siis on nagunii suva... oligi.

Päeval vaatasime kohapeal ringi, ma käisin rulaga sõitmas. St. Kilda on rannaäärne linnaosa ja siis käisin promenaadil kruisamas. Seal sain umbes 10 kohaliku sõitjaga tuttavaks, kes seal parajasti filmisid ja pildistasid. Nad võtsid ida-euroopa venelase üllatavalt soojatl vastu ja väga mega-jõhker sessar oli. sõitsime vist kokku 3h erinevates spottides. kuni mul jalad alt ära kukkusid. Mul kahjuks ei ole pilte obstaaklitest aga siuke tunne jäi nagu rannapromenaadi arhitekt oleks ise ka rulamees. cool beans!

Pärast kahte ööd seal tsekkisime ekalla välja ja läksime 7* hostelitesse proovima. Saime sellisesse kotha nagu Cooee (ei ole typo, hääldad kuuuiii). Sweet. Otsustasime et paar ööd veel St. Kildas on vaja veel olla. Õhtuti saime kohalikega tuttavaks ja käisime linnapeal simmanitel. Sain didgeridoo (kes ei tea, siis see on natuke nagu viiul, aga teistsugusem) ka ära proovida. See on vist maailma kõige lihtsaminiõpitav instrument, ja kui touchi kätte saad, ei taha enam käest anda ja võiks terve õhtu sellega lärmi teha ja teistele närvidele käia. Kui väljas käisime, siis ühe väga kaifi koha leidsime ka. Kesklinnast. Kõndisime mööda peatänavat ja poodide, toiudukohtade, pubide vahel oli vaevu märgatav ukseava. Vaja minna vaatama. Teisel korrusel oli mingi vaikne baar, aga avastasime, et trepp läheb veel ülesse, katusele välja. Katusele oli tehtud väga vinge õuebaar. Siuke piisavalt rahvast aga mitte liiga palju, tsill muss, bungalobaar ja äge vaade. Coolio. Pilte jälle pole. Kui arvad, et ma ei mõtle neid asju välja, siis sul ei ole õigus!


Ahjaa, kultuuri sain ka. Käisime National Gallery of Victoria's. See on põmts Austraalia vanim ja suurim kunstimuuseum. Seal näeb selliste suurnimede teoseid: Gian Lorenzo Bernini, Marco Palmezzano, Rembrandt, Peter Paul Rubens, Giovanni Battista Tiepolo, Tintoretto, Paolo Uccello, Pablo Picasso, Paolo Veronese, Manet, Monet, Warhol JPT. Seal oli näitus ka Bugatti perekonna säravamatest nimede eludest ja teostest: Carlo Bugatti (mööbli disainer), Ettore Bugatti (autod) ja Rembrandt Bugatti (skulptor). Carlo oli isa, Ettore ja Rembrandt olid ta pojad. Mind huvitasid kõige rohkem autod ja kohapeal oli paar eksemplari väljas ka. Kõige vingem oli tema Type 57 Atlantic - ikka uskumatult ilusate proportsioonide ja joontega auto. 70 aastat vana mudel ja ikka väga atraktiv. Surematu disain! Kui sellele mustad, spinneritega 22 tollised veljed panna oleks perfektne!!! Suba ka taha.
Ettore geenjus.










Paar päeva St. Kildas veedetud oli aeg minekit teha. Mina Uus-Meremaale ja ülikooli sõbrad Sydneysse. Mina pidin Aucklandis (Auckland on Uus-Meremaa ametlik mitteametlik pealinn) ühe sõbraga Lancasterist (ta sama vahetusprogrammi peal, mis mina, aint teises linnas) kokku saama. Vaatasin praegu, et umbes 900 pilti oleme teinud uusvenemaal. Aga sellest reisiosast, kallid sõbrad, järjejutu järgmises/järgmistes osas/osades.

Onu Raivo