see rambunctious osa NZs

Päev 2: Autoga hommikul kohe lõunakaare suunas. Esimene plaan oli minna mingeid koopaid vaatama, mis asusid Aukklandist ca. 250 km kaugusel. Selleks pidime läbi ühe suurema (suurem Uus-Meremaa mõistes on umbes Kärdla) linna sõitma - Hamiltoni. Sinna jõudes vaatasime, et terve linn on esiteks täis autosid ja teiseks silte parkimiskohtadele. What?? Tuli välja, et jõudsime täpsemt V8 Supercar etapi ajaks Hamiltoni. OHOOO! Äge! Lähme vaatame?? Muidugi! Läksime väravateni, otsisime üles piletikassa ja... pilet maksab sama palju nagu mu tikõt Melbourne'i F1 etapile. Päriselt? Päriselt! Ja kontroll oli nii karm, et isegi läbi aia ei tohi vaadata. Pffffff. Ei oleks never arvand, et sellist hinda küsitakse, aga tundub, et rahvale nii meeldib, et ostetakse ikka, isegi surutise ajal. Samas, ega ma ei ole üllatunud ka. Saime V8 Supercaride sõitu Melbourne'is ka vaadata ja jõhker oli - mootorid laulavad ilusti. Aaga seekord mitte, sest meil vaja nädal aega mööda saart ringi reisida.


Jõudsime koobastesse. Nimi - Waitomo (wai tähendab vett ja tomo auku. veeaugud). Või õigemini mingi maja juurde, mis nende koobaste kõrval asus. Vist? Läksime sisse uurima ja selgus, et 10 minuti pärast algab tuur, kuhu 2 kohta vabad. Jopppppaas. Öeldi, et me võtaks rätikud ja uikarid ja läheks käbe maja taha. Me seda esimest osa ei kuulnud ja läksime maja taha ootama, kuhu kõik teised tulid mudigi rätikute ja uikaritega. Ja siis nad said kõik oodata kuni me enda omasid otsimas käisime. Ise nad on süüdi, et venelastega sama tuuri valisid. Aga miks uikarid ja rätik? Sellepärast, et kogu tuur toimub 65 meetri sügavusel maa all, salajõgedes (Marek Nisuma teab rääkida, et Eestis ei ole ühtegi avastamata salajõge), auto siserehvi peal ulpides. Jebos. Kõigepealt pandi meid riidesse. Igaüks sai juba hommikusest tuurist külma ja märja kalipso (ütlesid, et vesi jõgedes on ca. 8 C), kiivri, lambi ja autorehvi. Siis grupipilt ja minibussi. Ma arvasin, et jõed on maja taga maa all, aga tegelt 20 minti autosõidu kaugusel. Aga enne seda! Viidi meid tavalisele jõele treeningule/briifingule. Seal räägiti ära kõik elementaarsed ohutuseeskirjad ja näidati kätte mõned võtted (a'la, kui vool läheb tugevaks või vesi sügavaks, et kuidas siis grupis liikuma peab jne). Siis visati meid jõkke. Otseses mõttes. Sellepärast, et koobastes on 2 väikest koske, kust kõige turvalisem (nende sõnul) viis alla tulla on selg ees ja autorehv all alla hüpata. Või noh, tegelt on nii, et sa ootad ääre peal ja profid lükkavad su üle ääre. Siis paar grupipilti ja minekut. Koobastesse. Muide treeningul sain tuttavaks viie sommiga, kes ka saare tuuri olid parajasti tegemas. Äge oli hõimuvendadega vähe juttu puhuda ja roostes soomekeelt harjutada. Igatahes, koobastes. Nagu koobas ikka, aint et külmem ja pimedam. Tuur kestis koopas väikese törtsu üle tunni ja giidid näitasid igast vingeid asju. Näiteks helendavaid usse koobaste lagedes, jõe süvikuid, stalakTiitu ja stalakmiitu. Hüppasime koskedest alla ja tegime hääli, hehe. Koopad siiski. Kogu värk oli üsna hästi ajastatud, sest täpselt siis, kui külmaks hakkas minema, sai tuur läbi ka. Pärast sai pool tundi sooja dušši all vedeleda ja siis kohvikus teiste külastajatega jaurata. Tuuri lõpuks oli väljas juba pimedaks läind. Läksime kohalikku pubisse, vaatasime F1-te (Vettel võitis) ja otsustasime järgmisesse kohta ööseks sõita.

Järgmine koht nimekirjas oli Tongariro National Park. Veel umbes 200 km kaugusel koobastest. Jõudsime pargi keskusesse väga hilja õhtul, umbes kell 12. Õnneks oli tädike veel üleval ja saime öömaja. Peamine põhjus, miks Tongarirosse läksime oli sealse kuulsa matka pärast - 20 km üle mägede. Küsisime ka, et kuidas sellega on ja ta vastas, et kui me väga tahame saame järgmine hommik kell 7 minna, aga et ta ei soovita kuna ilm on kehv. SUVA!! Me mõtlesime, et kui sai juba tuldud pole mõtet üle ka lasta ja otsustasime siiski minna. Kui raske see ikka olla saab??

Päev 3: Hommikul kell 6 üles, gearid selga ja bussi peale. Buss viis meid mäe jalamile ja edasi pidi ise ronima hakkama. Bussijuht lubas 7-8h pärast teises otsas meil vastas olla. Arvas, et me oleme idioodid ka. Aga sitked vene-idioodid. Mõtlesime, et teeme kiire peatuse enne matka alpimajakeses ja haukame vähe hommikusööki. Nagu turistid muiste. Aga see pole see koht! Põmts olime tulnud korralikult magamata, tühjade kõhtudega ja eriti pasa ilmaga teksapükstes matkama. Korraks oli päris uhke tunne enda üle. Aga no kui juba siis juba. Hakkasime jalutama. Vaated, isegi selle ilmaga, olid muidugi väga kiftid. Mäed ise said maailmakuulsaks Sõrmuste Isanda filmis. Kogu triloogia on Uus-Meremaal filmitud ja üks osa sellest siis ka Tongariro rahvuspargis. Kui olime 1h matkanud, ei tundunudki väga hull, aga siis jõudsime vähe kõrgemale, kus konkreetselt sadas horisontaalselt. 15 minutiga olime läbimärjad ka ja ainult 16 km veel minna. Hjess! Teepeal kohtasime teisi masohhiste ka, kuid kes olid muidugi õigete riietega - veekindlad püksid ja jakk, korralikud saapad jne. Keegi otseselt naerma ei hakand meid nähes, aga ilmselt selle pärast, et neil oli meist hale. Matka viimased 3h läksid kiirendatud sammul. Lõpus praktselt juba jooksime ja suutsime oma matka lõpetada umbes 7 tunniga. Kui bussini jõudsime, ütles juht, et peame ootama mingit filipiinlaste perekonda ka.. okeei, me pole näind. Ootasime neid vist 2h (!!!) kokku ja lõpuks otsustas bussijuht nad üle lasta ja meid ära viia. JAAAAA! Hiljem selgus, et filipiinlased jõudsid ikkagi lõpuni ka, aga mitu tundi hiljem. Ei surnud mägedes ära.

Pärast oli ikka kuradi hea tunne, et siuke asi selliste tingimustega ära tehtud sai. Õhtul pakkisime asjad ära ja sõitsime edasi. Tauposse vist??


Janar