Byron Bay, mees!

Kujutate nüüd ette linna, mille ühest otsast teise saab jalutada 20 minutiga? Ütleme Keila on juba suuur selle kõrval. Byron Bay on piiisikene liinakene. Ometi teab seda iga oss, kõik on seda külastand. Mainime kuskil poes või taksos või rongis, et me reisime ringi, vastatakse "A Byron Bays tuleb ära käia!".

Mis seal siis erilist? No mitte midagi. Linn. Majad. Puud ja põõsad. Surferid. Täpselt nii ideaalne ongi. Keskmine temp aastas mingi alla kolmekümne nats, koguaeg on super lained, kõik ainult surfavad. Ei julge protsenti öelda, aga pakun, et kõik elanikud on vähemalt proovind surfi ja jämedalt suurem osa kindlalt surfab regulaarselt. Tänaval võid esimeselt ettejuhtuvalt küsida, mis swell täna on ja mis kell high tide tuleb.

Me sõitsime sinna oma ööbussiga. See on meiesugustele rottidele päris lahe idee, saad sõita ühest kohtast odavalt teise ja samal ajal saad ühe öö bussis, mis on nagu tasuta hostel või midagi!

Tegime bussiga vahepeal hommikusöögipeatuse ja tunnike hiljem jõudsime Byron Baysse. Seal oli meil õnneks broneeritud üks ööbimiskoht, hakkasime seda mööda linna otsima. Kõige soojem ilm maailmas oli vist! Kaks nädalat mööda austraaliat ringi tuuritatud ja selle veerand tunni jooksul, mis me jalutasime, et majakest leida, põlesime miljoniga söeks ära. Kuidas see võimalik on, me ei tea. Aga ära me põlesime. Mitu tundi päevitamist... mõttetu. Veerand tundi Byronis jalutada hommikupoolikul - surm!

Veerand tunnikest tipasime siis - suht kobina peale laekusime oma apartmenti. See oli lahe koht! Selline pisike kahekolmetoaline korterimoodi bungalo. Väljas terrass, sees pesemisvõimalused, köök, telku, magamiskohad. Lahe! Byron Bay muuseas on nii pisike, et ööbimine on tosiodav. Sydneys selle hinna eest, mis Byronis saime majakese, saab ühe inimese ööbimise 8 inimesega koos magalas.

See apartment oli üheks päevaks. Siis oli edasi bookitud. No hommikul tsekkisime välja, jalutasime järgmisesse kohta. See oli veel haigelt kena koht! Hull joppamine, et sellise peale sattusime. Meil oli kaks ööd selles järgmises kohas bookitud. Emma võttis meid vastu, tegi meie suure toa, suurte voodite ja perfi vannitoaga valmis, tutvustas maja. Kohvi ja teed võis ise teha, hommikusöök hinna sees. Maja oli lihtsalt nii lahe, et pärast check-ini me lihtsalt jäime sinna chillima ja ei viitsindki linna minna. No pärastlõunal ikka läksime.

Võtsime ööbimiskohast jalgrattad, läksime tuunisime ringi mööda downtowni. Linnas on täpselt üks tänav, mille ümber kõik põhi majad on. Söögikohad ja surfipoed, muud seal ei ole. Isegi toidupoodi pidime otsima!

Otsisime laheda surfipoe, uurisime mis surfilaua rent on. Ega ikka Byron Bays ei saa ilma surfamata. Seal on tõepoolest maailmaklassi lained, igaüks teab neid kohti. Mainid surferitele kohti, nagu The Pass, Tallows beach, The Wreck - põhi kohad, kindlalt teatakse!





Jaa, me võtsime kah kaheks päevaks kaks lauda. Ei oldki niiväga kallis, aga suva see hind, põhiline, et sõitma saime! Me sõitsime ikka seal, kus pisikesed lainekesed on. Seal ei ole mõtet nalja teha mere pihta, teeb sulle nalja vastu. Seal nt rannas on selline asi nagu "the rip". See tähendab vee sees on väga tugeva vooluga alad. Mõni rip võib sind viia avamerele, mõni paremale, mõni vasakule. Meie surfikohas oli tugev rip vasakule. Vees saad teada, et oled ripis, kui jalad põhja ei lähe ja ujumine mõttetuks osutub. Sekundite jooksul oled kümneid meetreid kõrvale triivinud.

Kaldalt on lahe vaade, nagu istuks skuutri seljas, kui keegi ripis on. Onu sulistab kohapeal, satub ripi keskele ja vuuuuuh on läind. See on kohapeal olles hirmus, sest meie rip viis otse suurte lainete keskele. Õnneks meeletult ohtlik ei olnud, aga lootusetu tunne on, kui lihtsalt reisijana mere valduses oled suurte lainete vahel. Ujumine suht kasutu, vastu võidelda ei jaksa, püüad ripist välja triivida lihtsalt.

Üldse see rand on kihvt seal. Lühikirjeldus Byron Bay pearannast (randu seal mudugi miitumitu): suured lained, murduvad ohtlikult madalas vees, kannavad endas kaasas liiva ja kive, põhjas on peidus palju kive, tugevad ripid, raid ja nõelavad molluskid. Tundub ahvatlev eks!

Surfamise jaoks suht hea variant! Me siis otsisime need väiksed lained üles. Meil olid vastavad algajate lauad kah, millega suurtesse ei ronita. Ega surfamine raske ei ole, ärge muretsege. See tähendab, et laua peal seismine ja sõitmine. Muu asi on palju raskem! Näiteks lainete valik, otsimine, peale pumpamine, mitte surma saamine lainete sees. Esimene päev kulgeski lainetega harjumiseks ja vees hakkamasaamiseks. Ei paar sõitu ikka saime kah, ega nii hull kah ei old. Teine päev oli juba lahedam, hakkasime juba pihta saama. Kolmas päev oli põhiteema, siis tegime juba korralike sõite kaugelt eemalt kaldale välja, proovisime manöövreid ja pulli teha sõidu ajal.

Aga surf on kõva teema! Siin tsillides tekib selline tunne, et peaks lihtsalt Byron Baysse või sarnassesse linna tulema, kuskil Burger Kingis tööd hankima ja muul ajal lihtsalt täie rinnaga surfama. Siin selliseid tüüpe on küll, elamise leiab kudagi, laua saab kasutatud peast. Rohkem polegi vaja! Mõnus oleks aastaks tuld panna ja austraalia peal laineid leida. Tegelt täpselt nii lihtne see ongi. Siin on nt eraldi agentuurid, kes working holiday inimestele tööd leiavad, eraldi ööbimiskohad, mille saab pikaks ajaks üürida. Vaja aint lennupiletit siia ja natuke alguseks taskuraha ja.. mõõõnuush.

Nojah, meil oli siiski aint kolm ööd. Tahtsime neljandat kah, aga Emma üts, et nende koht on bookitud. Kusjuures me jäime täpselt kolm minutit hiljaks oma küsimisega. Igatahes otsustasime edasi reisida. Meil oli nimelt bussipilet olemas, selline millega saab põhja välja sõita suvalisel ajal suvaliste linnade vahel, kui vaid bussis kohti on. Helistad firmasse ette, panevad järgmisele bussile koha kinni ja hüppad peale.

Meie puhul see helistamine väga välja ei tuld. Me nimelt ei teadnud oma kasutajanimesid ja paroole, need olid kuskil Sydney kaugustesse kadunud. No mis seal ikka! No Worries! Ronisime hommikul õigeks ajaks bussipeatusesse ja lootsime parimat. Buss tuligi, läksime onu juurde, kui normaalsed registreerinud inimesed olid peale roninud, küsisime kas ta meid peale võtab. Onul oli jummala suva! Suva see booking, buss nigunii ju sõidab. No seda meiegi! "Hop on!" ja peale me ronisimegi! Coolangattasse!

Rahundid välja!