Lõpuboss

Ma vahepeal ei kirjutand, sest eee.. mai viitsind. Tegelt koolis hetkel vähe rohkem tegemist, järgmine nädal on viimane, siis eksamid. Vaja mingid ülesanded ära teha, esseed kirjutada.



Uus-Meremaa lõpuboss oli Raglan, mis on umbes Pärnu suurune linn (Pärnus peaks ka vist umbes 2500 elanikku olema). Asub saare läänekaldal ja on peamiselt ehitatud surfamise ümber, sai kuulsaks kui surfigurud Bruce Brown ja Robert August oma filmis The Endless Summer (üks kuulsamaid surfifilme maailmas) Raglanis sõitmas ja filmimas käisid. Selle poolest on linn ka kuulus, et iga aasta korraldatakse seal paar suuremat rahvusvahelist surfivõistlust (väiksemaid võistlusi on seal surfihooajal praktselt iga nädalavahetus).




Linn ise koosneb põhimõtteliselt kahest tänavast, kus enamus poode müüb surfikama. 800m linnast välja sõita, leiad kohalike sõnul "maailma ühe parima vasakukäe-laine". Kolm kuulsamat surfiranda on Indicators, Whale Bay ja Manu Point. Me sattusime sinna ka ühe surfivõistluse ajal ja otsustasime seda vaatama minna. Kohapeal oli ilm üsna vaikne, lained väiksed ja me ei teadnud surfamistest väga midagi niiet veits aega vaatasime ja siis tüdinesime ära ka. Ta ei ole väga spectator sport, kuna lained on kaugel ja iga raund (raund kestab 10 minutit) saavad surfarid ainult 1-2 head sõitu, ülejäänud lained nö "visatakse minema". Need ägedad sõidud mida telekas ja filmides näeb, on üsna harvad. Peab olema hea ilm, hea sõitja ja onu kaameraga.

Tagasi linna. Plaan oli ise surfama minna. Otsisime üles surfikooli ja helistasime. Panime ennast pärastlõunasele treeningule kirja ja siis pidime aega tapma minema. Uurisime linnas ringi ja ma leidsin rulapargi. Pöörfi väike park, bokside ja suure "basseiniga". Sain seal mingite Kanada rulameestega tuttavaks kes rääkisid, et Uus Meremaal on müstiks, isegi kui linnas elab 200 inimest, on alati rulapark ka kuskil olemas. Rusikareegel. Pluss rulapargid ei ole vineerist vaid korralikud, betoonist. Eestil on veel pikk ma minna..







Pärast sessiooni läksime surfama. Onu tuli meile autoga järgi ja läksime spotti. Seal rääkis veits lainetest, rippidest (jõgi meres) ja turvalisusest. Kalipsod selga ja randa. Me läksime Manu Bay'sse, seal oli siuke semi laine- mitte liiga suur ega mitte liiga väike. Ma olin veits surfand juba ja siis oli vaja meelde tuletada, aga üldiselt oli äge värk, sain enam-vähem hakkama. Tund aega olime üritanud ja siis hakkas järsku rahvast tulema. Umbes 15 minutiga oli umbes 100 inimest vees, liialdamata. Ühesõnaga, siis ei saa enam algajad peale. Veits sõitsime veel a siis läksime välja ka. Pole hullu, sest esiteks kui oled algaja, siis enamuse ajast veedad kõhuli laua pea, kätega hoogu lükates. Laineid püüda veel ei oska ja kui kätte saad, kukud suure tõenäosusega kohe ümber. Tund aega järjest niimodi ukerdada väsitab ikka maru ära! Sellepärast poldki me väga nördind, et enam sõita ei saand, pigem vastupidi. Ilm oli pöörfi, kõik said mõned lained kätte ja näod olid naerul. Jee!

Pärast surfisessarit tagasi linna pitsat sööma. Otsustasime, et pakib pillid kohvritesse ja sõidab tagasi Aucklandi. Sõbral oli järgmine õhtu juba lend ja mõtlesime, et vaatab veel Aucklandis ka ringi. Ja nii oligi, sõitsime õhtul/öösel tagasi. Võib-olla jõin selle aja jooksul 23495 redbulli ära, et üleval püsida(sõber oli liiga noor rendiautoga sõitmiseks).

Muide Aucklandi lähedale jõudmine pole probleem, maanteed on väga head ja märgid igalpool väljas, aga linnas eneses õigesse kohta saamine on juba pooltse vinngem. Esiteks on vaja õige väljapääs kiirteelt valida (me magasime õige maha) ja siis sealt exitist on vaja leida õige tee kesklinna. Kui mingi ime läbi lõpuks kesklinna kanti jõuad, on vaja ühesuunaliste tänavate rägastikus üles leida ööbimiskoht ja parkimisplats (soovitavalt selline, mis hinge hinda ei küsi, edu sellega!). Kui me järgmine hommik (ok, pärastlõuna) autot rendifirmasse tagasi hakkasime viima, vaatas parkimisplatsi kassast onu meid suurte silmadega. Meie parkimisarve oli üle 100 dollari (üle 800 eeki). :) :) :) Me teadsime, et ilmselt tuleb suur arve, aga mitte nii suur. Aaga siis vend järsku ütles, et teeb meile 20 dollariga. OOOK. Võttis parkimispileti, viskas aknast välja, pistis 20 doltsi tasku ja tegi värava lahti. Ei paha!

Viisime auto ära ja sõber lendas sama õhtu tagasi. Minu lend oli paar päeva hiljem ja veetsin enamuse ajast noortega hostelis jaurates. Jebos.

Igastahes, selline oli mu Uus-Meremaa reis. Kui seal olin, siis kohati tekkis tunne, et võib-olla on liiga aktiivne puhkus ja ehk peaks vähe rohkem puhkama, siis tagant järele mõeldes olen ma rahul, et nii tegime. Tegelikkuses ei piisa kümnest päevast NZst õige mulje saamiseks, sest nt lõuna saarele me ei jõudnud üldse. Aga ma usun, et meie aggressive-crash-course oli selleks korraks piisav ja võib-olla ongi hea, et teisele saarele ei jõudnud, jääb tahtmine tagasi minna!